Tunnustuse andsid üle president Alar Karis ning justiits- ja digiminister Liisa Pakosta, laureaate oli tänavu kakskümmend kaks. „Esimese hooga ei olnud minus seda tunnet, et olen auhinna üle rõõmus või uhke ning selle kuidagi ära teeninud,“ ütleb Kaing ja lisab, et teatud rahu tekkis temasse alles pärast kohapeal peetud vestlusi. Teised laureaadid tulid tema juurde rääkima, õlale patsutama ning mitmega neist jäi õhku ka tulevane koostöö. Just see inimlik tagasiside puudutas ja tegi oma töö.
Vaikis üle kolmekümne aasta
Tunnustuse juured ulatuvad viie aasta taha. 2021. aasta kevadel rääkis Indrek Kaing esimest korda avalikult ära loo, mida ta oli seni endas kandnud pea kogu elu. Umbes kümneaastasena läks väiksest peale astmat põdenud poiss rattatrenni ja mõne aja pärast hakkas treener talle erilist tähelepanu pöörama.
Poiss pidas seda märgiks, et temas on nähtud sportlast. Tegelikult kasutas treener tema usaldust ära ja tegi seda pika aja jooksul.
Sellest loost ei teadnud siis peaaegu keegi. Ei kool, ei sõbrad, ei ema. Ainus inimene, kes teadis toimunust osaliselt, oli abikaasa. Ka loo avalikustamine ise võttis omajagu aega ja ettevalmistust, sest enne selle ilmumist käis Indrek läbi juriidilised konsultatsioonid ning rääkis prokuratuuri ja politseiga. „See lihtsalt ei käi nii, et võtan, kui tahan, ja räägin kogu oma loo ära,“ ütleb ta.
Toona lootis ta, et teema saaks selle loo avaldamisega joone alla, ega soovinud sellest enam rääkida. Tegelikult pani see kõik aluse hoopis uuele teekonnale, millest tol hetkel polnud mehel veel õrna aimugi.
Pihtimuste laviin võhivõõrastelt
Loo ilmumise järel võttis temaga ühendust korralik ports võhivõõraid inimesi. „Nad tahtsid mulle rääkida enda lugusid ja enamasti klausliga, et teevad seda korra elus, usalduse alusel ainult mulle ja rohkem seda kunagi ei juhtu,“ meenutab ta. „Erinevad mehed, naised, nooremad, keskealised, üle seitsmekümneaastased – need kõik lood murravad eraldi südame, täiesti kindlasti.“
Kas need inimesed said aru, mida nad ühe endagi haavadega mehe õlgadele panid?
„Inimesed, kes on neid asju kogenud ega ole terve elu jooksul leidnud ainsatki punkti ja julgust seda kellegagi jagada, ei oma selle ühe leidmise hetkel ilmselt piisavat võimet hinnata, kas see vastuvõtja on tegelikult valmis seda vastu võtma. Ja see ei ole minu poolt negatiivne hinnang kellelegi – vastupidi, ma saan nendest väga hästi aru,“ ütleb Kaing. „Selle taipamisega, et äkki nüüd on maailmas üks inimene, kellega ma saan oma lugu jagada, kes mind usub ja mõistab, kaasneb ka teatud sorti lootus ja eufooria. Ja see muutub nagu selleks enda päästmise missiooniks.“
„Ma tahtsin väga aidata kõiki ja rohkem, aga ma ei olnud ise konditsioonis, et aru saada, milline see minu lugu ja sellest leevenduse leidmine peaks välja nägema. Veel vähem seda, kuidas aidata teisi. Keerasin selle suhtluse tasapisi kinni, sest ma ei jaksanud ja see on täitsa aus,“ tunnistab ta.
Nende konkreetsete inimeste jaoks oli ühest ajaleheloost ja ühest võhivõõrast mehest saanud ainus aadress, kuhu oma elu kõige raskem asi viia. Teist, mida nad oleksid usaldanud, ei olnud.
Mälestused tulid tükkidena
Ka tema enda peas ei olnud miski lõppenud. „Vahepealsetel aastatel kippus neid tükke veel meenuma ja meenuma, suvalistel hetkedel. Mitte väga tihti või regulaarselt, aga kui tuli, siis ikka nii intensiivselt, et raputas või lõi jalad alt,“ kirjeldab ta. Mõnda aega püüdis ta teema peale üldse mitte mõelda ja suured tööprojektid hoidsid mõtted mujal.
Alles kaks ja pool aastat tagasi hakkas pilt kokku minema. „Hakkasid tulema mingisugused loogikad erinevate sündmuste vahel, mis ei olnud mulle kunagi varem arusaamist andnud. Miks ma olen mingisuguseid otsuseid teinud ühes või teises suunas või midagi tegemata jätnud, mis oleks olnud hea. Selgus hakkas tulema.“
Sellest sündis otsus, et kõigest peab ühel hetkel saama raamat. „Kirjutamise protsess on mulle endale väga abiks, et paremini ja sügavamalt aru saada, lisaks on see ka üks teraapia vorme,“ ütleb ta.
Abi on olemas, aga selleni jõudmine vajab usaldust
Mida rohkem selgust ta enda loo kohta sai, seda teravamalt tunnetas ta kõige põletavamat kitsaskohta, mis ei puuduta ainult teda, ja jõudis ka selle sõnastamiseni: „Puudu ei ole mitte tingimata toetavatest programmidest, toetustest või tugiteenustest. Puudu võib olla sellest, mis aitaks abi vajaval inimesel tunda, et selle tugipunkti poole on turvaline pöörduda.“
Aasta tagasi hakkas ta sellele lahendust mõtlema ja nii saigi juba kümme aastat Indrekuga vabatahtlike heategudena kaasas käinud filosoofiast selle aasta kevadel nimi ja juriidiline keha – MTÜ Headusering. „See, millele ma pühenduda tahan, on toetavate tööriistade ja lahenduste loomine, mis aitaksid luua turvatunnet ja usaldust ning jõuda päriselt vajaliku abini,“ selgitab ta. Projektid veab ta ise, teadusliku koostöö plaanib üles ehitada Eesti ja rahvusvaheliste ülikoolidega. Oma panuse annab ta sinna kogemusliku looga, ilma igasuguste pehmendavate filtriteta.
MTÜ asutamisega võttis ta enda sõnul uue eesmärgi ja kohustuse vähemalt viieks aastaks, mis tähendab tema jaoks täielikku pühendumist ning seetõttu oma muudest projektidest loobumist. Lapsena seksuaalselt väärkoheldud täiskasvanuna on tal pakkuda terve elukaare kogemus. „Me võime paberi peal jaotada asjad valdkonniti, et siin on sotsiaal ja siin on justiits, aga päeva lõpuks on inimene, kellest me räägime, ikkagi üks. Ma tahan neid pusletükke eraldi koos teadlastega läbi töötada ja toimetada, et lõpuks see pilt tagasi kokku panna. Kuna teema ulatus on väga lai ja üle valdkondade, siis ei saa ma sellega enam abikorras muude asjade kõrvalt tegeleda, sest sellisel juhul ei teki tulemusi.“
Küsimine on raskem kui andmine
Vaeva näeb ta suurema missiooni nimel: „Kuhu ma jõuda tahan, on kultuuriline nihe püsival moel.“ Täpsema sisu, esimese projekti ja kogu tiimi lubab Kaing avaldada enne aasta lõppu. „Ma ei saa täna ühtegi nime veel avalikustada, sest ma ei ole kokku leppinud avalikustamise reegleid. Neid inimesi on täna juba nii Eestis kui ka teistes riikides,“ ütleb ta.
Kui lahendused Eestis tööle hakkavad, peaks neid saama üle võtta ka mujal. „Kui kümne aasta pärast on neid mudeleid peale Eesti kasutusele võtnud veel viis või kuus riiki, siis viieteistkümne aasta pärast võib olla kakskümmend viis.“
Kõige raskem koht ei ole aga seal, kus ta seda ise ootas. „Kõlab võib-olla jaburalt ja banaalselt, aga kõige keerulisem punkt ei ole mitte ideed, inimesed ega suletud uksed, vaid kõige pragmaatilisem lihtne asi nimega käibevahend.“ Küsimine ei ole tema tugevaim külg. „Ma olen igasuguste taoliste asjade küsimise osas üsna habras ja see ei kuulu mu lemmiktegevuste hulka. Andmine on palju lihtsam.“ Seepärast ehitab ta algusest peale mudelit, mis jõuaks võimalikult ruttu iseseisvaks ega jääks doonoritest sõltuma. Raha on vaja eelkõige selleks, et kaasata inimesi, keda ta enda kõrvale vajab. „Ma üksi ei suuda sellest kõigest läbi rallida, mul on vaja enda kõrvale inimesi, aga need inimesed vajavad ka leiba.“
Hoiab ennast, et jaksata teiste nimel võidelda
Kust ta ise selle kõige jaoks jõu võtab? „Reaalne seis on see, et selle intervjuu toimumise ajal (septembrikuu eelviimasel nädalal – toim.) olen oma tänase tööandja juures suisa haiguslehel. Ja osalen ka traumateraapias. See on väga kosutav ja vajalik protsess, sest ilma neid asju läbi töötamata võib kogu su sisemaailm minna täiesti puruks,“ ütleb Kaing. Meenumised tulevad ikka ja ta on õppinud, et üksi neid läbi töötada ei tasu. „Kui sul ei ole oskuslikku abi, siis võib minna väga-väga valesti.“
Sedasama soovitab ta ka teistele. „Kui tunned, et midagi on valesti, siis proovi koguda endas jõudu, et usaldada, küsida ja lubada end aidata.“
Keegi märkas ja jäi ise varju
Üht asja ei tea Indrek Kaing siiani – nimelt seda, kes ta tunnustuse jaoks esitas. Esitaja soovis jääda anonüümseks. „Tore üllatus, aga mine tea, võib-olla tulevik kunagi avab seda.“ Luba tunnustust vastu võtta küsiti temalt siiski ette ja just see pisiasi läks talle hinge. „Ega headust ei saa inimestele peale suruda.“
Mida see tunnustus temaga lõpuks tegi, sai talle endale selgeks alles hiljem. „Sain aru, et järelikult kõik see, mida ma siiamaani teinud olen, ei ole olnud tühi aur, vaid seal ikkagi ongi väärtus. Ja see muutis tunnustuse minu jaoks selliseks sisemiseks kütuseks, mis annab mulle energiat Headuseringi eesmärkidega edasi panna.“
Nii see ring pöörlemas ongi. Keegi tegi ühe vaikse heateo ega öelnud oma nime ja sellest sai kütus tööle, mis peaks ühel päeval aitama inimesi, keda Kaing ise kunagi ei kohtagi. Kes tahab sellele ringile omalt poolt hoogu anda, leiab Headuseringi üles aadressil headusering.ee.
