Alisa Petrova. jagas oma muljeid külaskäigust Eestisse. Alisa õpib Tšerkassõ teadusfüüsika ja matemaatika lütseumi 9. klassis ning on õpilasesinduse aseesimees.
Minu tööpäevad algavad juba enne koolikella helinat. Ärkan üles, kontrollin oma sõnumeid, valmistun päevaks ette ja mõtlen, mis mind täna ees ootab. Mõnikord kuulen juba kooliteel õhurünnaku sireeni ja pean ootama või oma marsruuti veidi muutma, sest tunnid algavad alles pärast häire lõppu.
Koolipäev koosneb tundidest, vaheaegadest ja väikestest hetkedest, mis teevad selle helgeks. Matemaatika, kirjandus, ajalugu – kõik tundub justkui tavaline, kuid alati on ruumi millelegi ootamatule: uutele teemadele, aruteludele, sõprade naljadele ja väikestele võitudele kontrolltöödes.
Meie koolis toimuvad ka segatunnid. Õpime kaks nädalat kontaktõppes ja seejärel ühe nädala distantsõppes, vaheldumisi. Kõik õpilased ei saa korraga koolis käia, sest pommivarjendis pole kogu lütseumi jaoks piisavalt ruumi. Seetõttu tundub õppeprotsess sageli killustatud ja nõuab nii õpilastelt kui ka õpetajatelt lisapingutust.
Õhurünnakuhoiatuste tõttu jääme vahel osast tunnist ilma ja peame siis materjali ise järele õppima või seda pommivarjendis tegema. Seal õnnestub meil mitte ainult õppida, vaid ka vestelda, üksteist toetada ja vahel isegi veidi lõõgastuda. Keegi toob uue mängu, keegi räägib naljaka loo ja õhkkond muutub koheselt helgemaks.
Isegi sireenide ja elektrikatkestuste kiuste suudame leida õnne – üksteisega suhtlemises, huumoris ja väikestes rõõmudes. Me näeme teineteises valgust, isegi kui seda meie ümber pole. Need hetked loovad tunde, et hoolimata kõigist raskustest läheb elu edasi ning sõprus ja toetus jäävad püsima.
Koju naastes tervitab mind pimedus. Elektrit pole, tavapärast mugavust pole, aga ma püüan ikkagi kodutöid teha, järgmiseks päevaks valmistuda ja otsida väikeseid rõõmuhetki tavalistes asjades: kohvis, muusikas, vestlustes perega. Vahel avan akna, vaatan õhtutaevasse ja tunnen, et päev, kuigi kurnav, oli siiski täis elu ja väikeseid võite.
Minu argipäevad ei koosne lihtsalt tundidest ja koolikellast. Need sisaldavad elurütmi, milles on väljakutsed, lootus ja suur tung mitte alla anda pidevalt läbi põimunud. Iga päev õpetab vastupidavust, kannatlikkust ja oskust hinnata ka kõige väiksemaid rõõme. Just sellest leian ma jõudu edasi minna, ükskõik mis ka ei juhtuks.
Pärast reisi rahulikku Eestisse tundsime kahe reaalsuse erinevust tugevalt. Eestis on vaikus normaalne, valgus ja soojus ei vaja selgitust ning rahu ei tundu luksusena. Bussiga Ukrainasse tagasi sõites rääkisime sellest palju.
Tagasiteel oli vestlus vaikne ja aus. Mõistsime, et läheme tagasi maailma, kus valguse, soojuse ja vaikuse puudumine on saanud igapäevaelu osaks. Maailma, kus rahu ei ole elu elementaarne osa, vaid lühike paus õhurünnakuhäirete vahel.
See kontrast ei murdnud meid, vaid pani meid veelgi sügavamalt mõistma rahu väärtust. Me naasime muutunud noortena – selge arusaamaga sellest, millest tasub kinni hoida, mille nimel õppida ja mille nimel edasi elada.
Kui teil on küsimusi või soovite minuga ühendust võtta, saate seda teha Instagramis (@aelis.voice).
Lugu tervikuna saab lugeda hypernool.com
