Samas sügisel peetav hingede aeg on pigem olnud kantud erinevate rahvaste austusest esivanemate vastu, kes on juba läinud siinsest ajast teispoolsusesse.
Nii oleme meiegi hingede ajas, mis ka eesti rahva pärimuses on kestnud mihklipäevast mardipäevani, mingitel juhtudel koguni jõuludeni välja. Kristlikus traditsioonis on hingedepäev määratud aastal 1006 katoliku kirikupoolt olema 2. novembril kõikide usklike surnute mälestuspäevana, millele eelneb 1. novembril kõikide pühakute päev. Ning mille ees on tänasel päeval meiegi maal järjest rohkemaid hullutav „All hallow’s eve“ (kõikide pühakute õhtu), mis on 19. sajandil Ameerikasse jõudnud ja mida on hakatud seal tähistama pigem kommertslikel eesmärkidel. Köögiviljadest tehtud laternate taust aga ulatub hoopiski Iirimaale, kus kurjade vaimude eemalepeletamise eesmärgil lõigati neisse koledaid nägusid ning paigutati ustele.
Nii võib näha, et kolme päeva sisse mahub väga palju erinevaid traditsioone ja kombeid. Ja eks igaüks teeb oma valiku, kas austab oma lahkund lähedasi või lustib hoopiski kurjaga koos ja annab nõnda oma hinge käest. Selle juures tasub mõelda, kuidas on meie hing hoitud ja kas ta üldse on hoitud selles arvamustest kirjus ja pingetest pingul maailmas. Sest just sellest, milliseid päevi või mõtteid tähtsaks peame, sõltub see, mis valitseb meie hinge üle. On see siis lustakas kurjus või armastav ja austav headus. Valik on meie igaühe enda teha.
Just hiljaaegu tuli mul vaimulikuna toimetada ühe kodu õnnistamise talitus, kus pererahva sõnul oli toimunud palju kummalist. Ajaloos jälgi otsides olid nad jõudnud kurbade ja valusate sündmusteni, mis paarisaja aasta eest olid selles paigas aset leidnud. Ja nõnda hinged, kes ei olnud hingamist leidnud, kiusasid paljusid selles paigas aastasadu. Kuniks palusime nende hingede pärast, et nemadki võiksid rahu leida. Ja nad leidsid lõpuks hingamist.
Omamoodi kummaline on mõelda, et me inimestena endiselt trallime nõnda tõsiste asjadega. Kõige kurvem on veel see, et kurja rolli pannakse lapsed, kelle jaoks ongi asi suuresti karneval, mille tagajärjena tekkinud hingekahju üle keegi ei mõtle. Siinses ajas ehk ei oma tõesti suurt tähtsust see, kuidas on lood meie hingega, kuid igavikulises vaates valik põrgu või taeva vahel omandab hoopis teise tähenduse. Ja kui see valik on maises elus tehtud, siis võib juhtuda, et hiljem seda enam ei saa muuta.
Seepärast peab inimene olema ettevaatlik, et ta oma hingele kahju ei teeks või koguni seda ei hävitaks. Sest kui saabub surm, lahkub hing kehast, kuid enamasti usutakse ju ikkagi seda, et hing kestab edasi. Mis maine, jääb maha – kui maises elus on tehtud õige valik, läheb hing taevasesse kodusse, kui vale valik, siis igavesse hukatusse. Nii on läbi aegade usutud.
Kui suhted maises elus on sassis olnud, ei tasu ehk tõesti ka hingedepäeval koduaknal küünalt süüdata, sest kas me ikka siis päriselt ka tahame, et hinged tuleksid koju käima? Loomulikult võime neid koju kutsuda, aga siis ikkagi selleks, et nende eest paluda ja neid austada. Ja kui suhted on sassis olnud, siis ka andeks paluda ja nõnda leppimist leida.
Elavatena aga on ülimalt oluline hoolitseda oma hinge eest ja mõelda ka hingeõndsuse küsimusele. Hinge eest hoole kandmisega seostuvad kindlasti paljudele ka köstri sõnad „Kevadest“, kus ta Tootsile käratab: „Sina saatana sigitis, pead oma hinge eest hoolt kandma!“
Oma hinge eest peame me kõik hoolitsema. Kuna aga hing ise on ikkagi väga saladuslik ja salapärane endiselt, siis ongi ka väga keeruline tema eest hoolitseda. Kuid mida enam me hoiame hea poole, mida enam me austame ja väljendame tänu nendele, kes on enne meid olnud, seda rahulikum ja rõõmsam võib ka meie hing olla. Sest headuse ja armastuse poole hoidmine kasvatab neid meie eludes. Teisale hoides kasvab aga see, mida me ei taha.
Nõnda võimegi ehk ka selles ajas, milles oleme, hetkeks mõelda, mille poole hoiab minu süda. Sest südame hoiakust sõltub lõpuks kõik. Seda hoiakut aga saame me ise kujundada ja kui ka oleme eksinud, võime alati andeks paluda ja nii ikka parema poole püüelda. Kõik, mis lõbus ja lustakas, ei pruugi pikemas vaates seda üldse olla.
Nõnda saabki ehk need mõtted kokku võtta kahe vanasõnaga. „Pill tuleb pika ilu peale“ ja „Kes tasa sõuab, see kaugele jõuab“. Rahulist hingedeaega!
