Viimsi muusikakoolis on ta õpetaja ja pedagoogina töötanud selle asutamisest saati. Henn Rebane on välja andnud kaks LP-plaati ning 10 CD-plaati.
Henn Rebane, mis tunnustus teile tähendab?
Tunnustus on preemia tehtud tööle ning innustab teadmisi edasi andma. Õpilastega on mul samuti väga vedanud. Osaleme järjepidevalt erinevatel konkurssidel ning oleme edukad olnud. Terve elu interpreedina tegutsedes püüan kogu aeg jälgida õpilaste arengut ning oma esinemiskogemust järeltulevatele põlvedele edasi anda.
Viimsi muusikakoolis on hetkel põnevad ajad, uus direktor tuli ametisse umbes kolm aastat tagasi. Meil on palju uusi inimesi, oleme uutes ruumides ning on tore, et vanu olijaid ka mäletatakse.
Kas ja kuidas saab üldse võrrelda nn eelmise põlvkonna ja tänapäeva lapsi, millised on erinevused ja ühised jooned?
Praegusel ajal erinevad õpilased ehk juba selle poolest, et vanasti oli vähem võimalusi vaba aega sisustada ja harjutati võib-olla rohkem. Ma ei saa öelda, et nad olid just andekamad, aga kodutöö oli tähtis. Kõige olulisem on ikkagi see, et lastel oleks asja vastu huvi ja et nad usaldaksid õpetajat ning akordionimäng meeldiks.
Varasemal ajal aitas huvile akordionimuusika vastu ka televisioon palju rohkem kaasa, sest ma olin üsna tihti areenil. Sai esinetud ETV-s solistina ja tollases populaarses Reklaamiklubis nii üksi kui ka koos erinevate lauljatega. Seda vaadati ju tervete peredega ja huvi tekkiski paljuski sealt. Ning tänu sellele tuli esinemisi kõikjal üle Eesti.
Mul oli tollal Eestis esimene elektrooniline akordion Hohner Vox 3, kus lisaks akordionile sai üheaegselt mängida veel paljusid erinevaid pille ja sobivat saadet. See oli uudne.
Kas tänapäeva tehnoloogiline areng aitab ka õpingutele kaasa või pigem segab ning kuidas seda üldse akordionimängu õppimisel hinnata?
Akordionimängu õpetus toimub meil koolis ikkagi vastavalt õppeplaanile: heliredelid, harjutused ja mitmesugused mänguoskust arendavad teosed. Ansambliõpetuses on meil mängus ka teiste erialade instrumendid. Akordionile lisaks saab õppida ka Võru-tüüpi lõõtspilli, mille õpetamisel kasutan oma väljatöötatud tehnikat - kirjutan lood nooti, nootides on näha, mis rea peal tuleb mängida, milliste sõrmedega mängida ning millal läheb lõõts kinni ja lahti jne. Esimeses akordionitunnis võtan ka pilli lahti, näitan mis seal sees on, õpetan pilli õieti kasutama ja räägin ka lapsevanematele, et miks pilli ei tohi näiteks külmaga auto pakiruumis hoida.
Pillimängu õpetus nõuab nii õpilase kui ka õpetaja pühendumist algusest peale. Ning kui juba mängida oskad, leiab igaüks oma stiili. Kellele meeldib rahvamuusika, kellele veidi džässilikumad võtted, kellele klassikaline muusika jne. Tähtis pole, mida sa mängid, vaid kuidas sa mängid ja muusikast aru saad.
Mulle on jäänud mulje, et akordion on raske pill, mida peaasjalikult mängivad ikka mehed. Mis vanusest alates võiksid lapsed akordioni harjutamisega algust teha?
See on petlik mulje. Akordionivabrikud teevad nüüd ka väiksemaid pille, mis kaaluvad 4-5 kilogrammi. Vastavalt vanusele ja võimalustele lähevad pillid suuremaks. Pille saab ka koolist laenutada. Alustan õpetamist sellest, et kuidas pilli hoida, kuidas lõõts liigub ning kuidas käed sõrmed töötavad. Samad tarkused, mida nad muusikatunnis õpivad, korduvad ka pillitunnis. Loomulikult tuleb kohe alustada ka noodiõpetusega.
Mis lastele akordionimängu juures kõige rohkem meeldib ning millised on suurimad väljakutsed?
Sõrmede liikumine ja pilli käsitlemine; mõnele imponeerib pilli heli kõige rohkem ning mõnele hoopis see, kuidas sa laval liigud ja publikut endaga kaasa haarad. Ka repertuaar on tähtis.
Kas ja kuidas saab võrrelda n-ö Põhjamaade ja Vahemeremaade koolkonda?
Eks lõunamaades ollakse muidugi temperamentsemad, aga hoopis vähem teatakse seda, et akordion on väga populaarne ka Brasiilias. Eriti kergemuusikas. Nende sambad on ju legendaarsed. Vahel kasutavad nad vasakut kätt paremal pool pilli ja teevad erilist lõõtsatehnikat. Nad on mõelnud igasugu mängutrikke välja ja millised rütmid on neil! Olen sealt õppinud just rütmika ja mängutehnika osas. See muusika on eksootiline ja võluv.
Kust teie enda pillid pärinevad?
Kõige rohkem ja kvaliteetsemalt toodetakse akordione Castelfidardo linnas, Itaalias ning seda juba üle saja aasta. Minu Giulietti on tellitud sealsest Zero Sette tehasest üle 30 aasta tagasi ja paremat ei tea tahtagi. Sellega on võimalik kõiki minu muusikalisi soove täita. Seal linnas asub ka rahvusvaheline akordioni muuseum ning toimuvad iga-aastased festivalid. Vahel tulevad väikestesse küladesse maailmakuulsad mängijad esinema. Olen ka ise palju esinemas käinud: nii Euroopas paljudes maades, kui Austraalias, USA-s, Jaapanis. Marseilles vastuvõtul raekojas ütles mulle linnapea, et paistab et oled enne ka mänginud (naerab). Mängisin seal muuhulgas prantsuse muusikat.
Viimsi muusikakoolil on vedanud, et nii tunnustatud ja südamega õpetaja on neil koolis, aga kus on Eestis selle uhke pilli õpetamise raskuskese?
Lõuna-Eestis mängitakse akordionit ja ka lõõtsapilli muidugi ulatuslikumalt. Kuid näiteks Ida- Virumaal, kus mina sündisin ja õppisin mängima, mängitakse palju nuppudega akordionit ehk bajaani. Isa ostis mulle pilli, viis mind Jõhvi lastemuusikakooli, kus mulle pillimäng kohe meeldima hakkas ning seda kõik tänu suurepärasele õpetajale. Õppisin akordionit Jõhvis õpetaja Boris Russetski käe all kaheksa aastat.
Mis teid õpetajatöös kõige rohkem motiveerib ja innustab?
Alguses õpetasin pisut esinemiste kõrvalt. Kunagi oli mul õpetamine selline kõrvalnähtus esinemiste kõrval. Aga vähehaaval sain aru, et õpetamine ja enda oskuste edasiandmine on väga oluline ja eriti just see, kuidas sa seda teed. Minu käitumine tunnis mõjutab õpilast kindlasti. Mõni halb sõna võib terveks eluks halva tunde tekitada ning selliseid situatsioone olen püüdnud vältida. Õpilastega tuleb olla samal lainel, kaotamata muidugi distantsi, aga ma katsun lihtsate sõnadega teadmisi edasi anda, miks me seda lugu õpime jne. Valin lugusid, harjutusi ja palu vastavalt õpilase karakterile ja vajadusele, vahel viib mõni muusikaline pala õpilase täiesti uuele tasemele. Tähtis on areng.
Kas tänapäeva lastele meeldib esineda?
Jah, ikka ning eriti kõige väiksematele. Novembris esineme lasteaedades ja Randvere koolis, detsembris toimuvad juba arvestused ning pidevalt astume kuskil üles. Samuti on Viimsi Artiumis erakordsed võimalused musitseerimiseks, akustika on seal Eesti parim.
Mida te enda tohutust loomingust tahaksite ise esile tõsta?
Olen välja andnud mitmeid noodiõpikuid, mida koostan ka õpilastele. Kunagi sai palju esinetud “Apelsini”, Tõnu Raadiku, Ivo Linna ja Boriss Lehtlaane, Silvi Vraidiga ning loomulikult Jaak Jürissoniga. Priit Pedajase lavastatud “Õmblejanna” etendusele tegin originaalmuusika ja mängisin ka ise laval. Tore oli 9 aasta vältel teha koostööd ETV saates “Laulge kaasa”. Selle kevade vabariiklikule konkursile kirjutasin “Andaluusia” nimelise loo, kus proovisin akordionil kasutada kitarrilaadseid võtteid. Nüüd õpilased loodetavasti õpivad ja valmistuvad.
Milline on akordioni tulevik?
Ma ei ole ise siiani tüdinenud, minu meelest on see üks tore pill. Akordion on väga väljendusrikas, näiteks filmimuusika üks kõige tähtsamaid pille. Ma ei kurvasta, kui vahel on mängijaid vähem, aga küll tuleb jälle juurde. Kõige hullem on see, kui on sada mängijat ja keegi ei oska mängida.
Miks teile Viimsis meeldib elada?
Esiteks juba sellepärast, et tänu siin elama asumisele pääsesin nõukogude sõjaväest, kuna töötasin kolhoosi all muusikaõpetajana. Kõige toredam on mööda mereäärt koju sõita. Hetkel mul koera pole, aga varem oli tore nendega metsades jalutada. Mulle meeldib, et Viimsi kogu aeg areneb ja kasvab.
KOLLEEG ARVAB
Viimsi muusikakooli direktor Edmar Tuul:
Õpetaja Henn Rebane on olnud Viimsi muusikakooli pereliige selle asutamisest saadik, alustades siin tööd juba 1977. aastal. Ta on meie kooli üks tõelisi nurgakive — õpetaja, kelle pühendumus ja loominguline vaim on kujundanud Viimsi muusikakooli identiteeti esimestest päevadest alates. Tema töö on alati ulatunud kaugemale pillimängu õpetamisest: Hennu tundides on keskmes austus muusika, inimese ja õppimise vastu. See tunnustus on ühtaegu tänu ja inspireeriv tõestus sellest, et pühendumus ja armastus muusika vastu võivad kesta kogu elu ning puudutada põlvkondi.
Soovin siiralt tänada Eesti muusikakoolide liidu juhatust selle tunnustuse eest ning samuti Eesti akordioniliitu, kelle praegune president Kristel Laas — just selle liidu, mille asutaja Henn ise oli — andis preemia üle. See tegi hetke veelgi tähendusrikkamaks. Eesti Muusikakoolide Liidu elutööpreemia on üks kaalukaimaid tunnustusi, mida muusikakooli õpetaja saab. Selle pälvimine oma ala tippspetsialistide käest — olukorras, kus Liidu 86 muusikakooli seas on palju väga teenekaid ja pühendunud kolleege — on harukordne ja sügava tähendusega saavutus. See preemia on suur au ja selge märk sellest, et Henn Rebase töö kvaliteet ja mõju paistavad välja üle kogu Eesti muusikahariduse maastiku.
