Hanna-Liina on Viimsis kasvanud, õppinud ja siit laia maailma lendu läinud. Pärast oma rännakuid on ta nüüd Kalamajja elama asunud,aga majake mere ääres, kus elavad tema isa Lembo Võõsa ja vend Timmo oma perega, ootab teda ikka.
Millest Te mõtlesite, kui laulsite kontserdil laulu „Majakene mere ääres“?
Ma mõtlesin Viimsi peale ja enda kodu peale muidugi ka. Viimase aasta jooksul olen juba mitmel korral Artiumis üles astunud, polnud seal pikalt esinenud. See algas juba eelmise aasta maikuus, kui oli Viimsi kooliteatri suur etendus seal, siis ma juhtisin veel Viimsi kooride kontserti ja siis esinesin veel Kirovi kolhoosi 75. sünnipäeva üritusel, mida mu isa organiseeris.
Sünnipäevakontserdil juhatas Viimsi muusikakooli sümfooniaorkestrit Neeme Järvi isiklikult. Mis tunne see oli?
Jah, see oli eriline tunne, ma temaga varem ühel laval pole olnudki. Teisalt, seal laval said paljud niidid kuidagi kokku. Kristjan Järvi elukaaslane Hanna-Liis on minu eluaegne sõbranna ja nende laps on minu ristilaps. Pluss veel see, et orkestris mängis minu vennapoeg trompetit ja elasin talle kaasa. Ta on ka kõik need aastad muusikakoolis käinud ja ma tean, et see pole lihtne, aga ta jõudis sinna kontserdile välja. Mu isa ja vend olid saalis, kõik omad lähedased ja tuttavad inimesed, see oli tõesti eriline.
Te õppisite Viimsi muusikakoolis, rääkisite nii toredasti kontserdil ka sellest, kuidas see algus oli.
Jah, ma käisin selles pisikeses muusikakooli majakeses, paljud veel mäletavad seda Viimsi maja, kus muusikakool asus 1990ndatel. Ega seal väga ruumi ei olnud, kõik oli hästi kitsas. Mäletan, et veetsin seal väga palju aega, istudes garderoobis jopede vahel, ja tegin tunnini aega parajaks. Tundides käisingi kuidagi niimoodi möödaminnes, seltsielu toimus ikka garderoobis.
Mul olid head õpetajad – Marika Vurma, Tarmo Eespere, Marju Mägi. Solfiõpetaja oli Helve Kask. Ega ma mingi eriti hea õpilane ei olnud, olin pigem lihtsalt kogu aeg olemas.
Mingid asjad olid kindlasti minu jaoks rasked ka, klaverimäng kahjuks külge ei jäänud.
Kuidas või millal tuli äratundmine, et muusika on Teie elu kutse?
See tuli ikkagi juba lasteaiast. Mu lasteaia muusikaõpetaja oli Ave Kumpas, laulsin seal lasteaia ansamblis, nii üksi kui ka kahekesi, ta pani mind erinevatesse olukordadesse.
Viimsi elu oli sel ajal hästi alevikeskne. Käisime kõik seal Kirovi sööklas söömas ja kui oli midagi pidulikku, siis käisime punases kohvikus kooki söömas! Mu ema töötas seal ja muusikakool oli ka sealsamas. Kõik, kes vähegi musikaalsed olid, käisid ikka muusikakoolis ka. Laulmine ja muusika sees olemine sobis mulle väga hästi.
Mis rolli mängis Teie arengus ETV lastekoor?
See oli suur samm edasi. Aarne Saluveer oli meie koorijuht ja seal saime kõva drilli. Sealt ma saingi tugeva põhja oma muusikalisele teele. Mäletan, et õppisime kord ühe nädalavahetusega ära 120 laulu. Mõned lood olid hästi rasked, mida me laulsime, pidime kogu aeg noodist lugema. Käisime konkurssidel ja pidime olema hästi tasemel.
Kui Ameerikasse õppima läksite, siis kuidas see Teie maailmapilti muutis?
Seal ma olin üksi suures maailmas, 17-aastane ja mul polnud esialgu kellelegi toetuda.
Üks asi oli kool ja õppimine, aga ma pidin seal suures linnas üksinda ka ellu jääma. Mõtlema, kus ma elan, kus söön, kus magan, kellega suhtlen, kus käin jne. Silmad tuli kogu aeg lahti hoida.
Ameerikas sain elukooli, mis andis mulle usalduse elu ja iseenda vastu. Et ma ei tee mingisuguseid rumalaid liigutusi ja halbu valikuid. Ma olen muidugi loomult uudishimulik ja seetõttu võin sattuda igasugustesse olukordadesse, aga ma tean seda ja olen siis ise hästi vaoshoitud alati.
Mida siis elu Ameerikas õpetas?
Õppisin Ameerikas, kui olulised on inimsuhted. See, kuidas ma suhtlesin inimestega, ma arvan, oligi minu nii-öelda ellujäämise alus. Inimesed aitasid mind, tahtsid aidata. Eesti Maja ja Eesti kiriku inimesed aitasid mind väga palju – selle kaudu tulid eluasemed. Pühapäeviti laulsin kirikus ja sain selle eest taskuraha. Laulsin matustel ja pulmades, olin avatud suhtleja ja usaldusväärne – see kõik aitas kaasa.
Üsna alguses leidsin endale Ameerika „ema“ – Ell Tabur töötas Eesti Majas. Temast sai minu pidepunkt Ameerikas. Võtsingi teda nagu ema ja tema võttis mind kui oma noort täditütart, kuigi ma ei olnud talle sugulane. Ta aitas mul pangaarvet avada ja lubas kasutada oma aadressi, kui midagi oli vaja saata. Käisin teda veel vaatamas, enne kui ta mõned aastad tagasi meie hulgast lahkus. Vaat sellised hetked on elus olulised!
Ameerikasse jääda Te ei tahtnud?
Pärast kooli töötasin Ameerikas mitu aastat, vahepeal käisin Eestis ja Soomes paari muusikali tegemas. Kui kümme aastat oli täis saanud, siis tundus, et on aeg päriselt Eestisse tagasi tulla. Ma ei tahtnud väliseestlaseks saada. Samuti ei tahtnud ma, et mu vanemad vananeksid
nõnda, et mina olen neist kaugel.
Tulin tagasi ja siingi avanes erinevaid võimalusi nii Eestis, Soomes kui Rootsis. Isegi Jaapanisse kutsuti.
Sain palju teha ja esineda ning mingil hetkel sain aru, et tuleb hakata tagasi andma. Kui Katre Kõrts, kes on hetkel ka Viimsi muusikakooli õppejuht, kutsus mind kaasa oma ideega luua vanalinna muusikalikool, sain aru, et see on just see koht. Viis suurepärast ja viljakat aastat olin kooliga seotud. Praeguseks olen mina sealsest õppetööst eemal, kuid kool tähistab sel aastal oma 10. sünnipäeva. Hiljem kutsuti mind õpetama noori lauljaid Tallinna muusika- ja balletikoolis MUBAs, kus õpetasin mitu aastat järjest ja lisaks tegin veel kolm hooaega
seal muusikalikursust. Võin välja hüüda, et see tuleb ka sel sügisel.
Teil on muusikalitegelase särts sees, sama mis näiteks Katrin Karismal ja Helgi Sallol. Mary Poppinsi „Suhkrutüki“ laul Teie esituses on ikka väga hea. Kust Teil see energia tuleb?
See tuleb kuidagi hästi loomulikult ja loogiliselt. Võib-olla seda saab ka tekitada, aga kunstlikkus ikkagi väsitab liiga palju, ma arvan. Mul on see ikka kuidagi sees olemas. Samas, eraelus ma jälle väga suur suhtleja ei ole, ma ei kutsu endale palju inimesi külla. Tahan olla kodus omaette, oma lähedastega – see on minu aeg, isiklik ruum ja üksi olemine. Need on
mulle tähtsad.
Millest Te unistate?
Mul on mõned sellised tükid, milles mängimisest olen unistanud. Olen oma unistused ka välja öelnud neile inimestele, kellel on võimu need välja tuua. Armunud noori tütarlapsi ma enam mängida ei tahaks, olen vahepeal ikkagi palju kasvanud ja arenenud, ka naisena. Ei saa ette öelda, mis tuleb – peab elu lihtsalt usaldama.
Kui Viimsisse jälle esinema kutsutakse, kas tulete?
Mul on hea meel, et mind on siin ka nüüd kuidagi kampa võetud. Aga igapäevaselt ma elan Kalamajas, mu poeg Otto käib siin koolis, kolmandas klassis, ja liigun ise ka enamasti siin, mulle see Kalamaja värk väga meeldib. Viimasel ajal olen olnud hingelt eriti seotud Krulli kogukonnaga – kui kuskil sellised põnevad energiad liiguvad, siis ma tahan olla seal keskel.
Mul on väga hea meel, et Viimsis on nii vilgas kultuurielu ja suur osa sellest keerleb Artiumi ümber. Nii palju toimub ja kõik nagu pulbitseb seal. Minu isa käib seal väärikate ülikoolis ja kuulen kogu aeg, mis muusikakoolis toimub. See on nii ääretult oluline, et suures vallas toimib üks selline pulbitsev kultuuripesa.
Kommentaar:
Hanna-Liis Nahkur, sõbranna: Hanna-Liina on eelkõige vaba hing
Meie sõprus algas juba ETV lastekooris, kui olime 12-aastased ja on kestnud siiani. Kasvasime koos ning see aeg oli lõbus ja kerge – nalja sai ikka kogu aeg. Vahepeal on elu meile igasuguseid katsumusi ette veeretanud, aga me oleme olnud teineteise jaoks kogu aeg olemas. See on väga eriline.
Ma arvan, et juba see, et meie nimed on nii sarnased, tähendab midagi. See ei ole niisama. Hanna-Liina on minu lapse ristiema.
Hanna-Liina võib lihtsalt ühel päeval seljakoti pakkida, minna näiteks Ameerikasse ja seal üksinda hakkama saada. Mina õppisin klassikalist muusikat ja olen ikka alalhoidlikum. Hanna-Liina on minu meelest eelkõige vaba hing, keda ei saa mingitesse raamidesse suruda, vähemalt mitte kauaks. Loominguline energia temas pulbitseb ja leiab ikka väljapääsu.
Arvan, et nüüd 45-aastasena on Hanna-Liina tegemas comeback’i sellise mängulise kerguse poole, mis on talle omane, ja me saame veel näha tema loomingut, mida kannab võimas naisenergia.
