Esmakordselt saavad EELK piiskopid kanda kodumaise tekstiilikunstniku kavandatud ja teostatud piiskopiornaati. Tegu oli igati väärika tellimusega väärikale kunstnikule. Elna Kaasik on tekstiilikunstnikuna tegutsenud juba aastakümneid, ta alustas legendaarses kunstikombinaadis ARS. Juba 1992 asutas ta oma firma Elnadisain. Tema käekiri on ilmeksimatult äratuntav ja küllap leidub tema tekstiile ühel või teisel kujul paljudes Eesti kodudes.
Elna, see on Teil teine näitus samast sarjast. Kus oli esimene ja miks otsustasite teemat jätkata?
Eelmisel aastal samal ajal oli mul tõesti näitus Tallinna Jaani kirikus. See sai alguse piiskoppidele ametirüüde valmimisest, mis kulmineerus sellega, et ma kudusin ühe mantli kilbi ka enda jaoks. Või õigemini ma tegin näidiseks, aga kui ma ta ateljeese üles riputasin, muutus see minu jaoks täielikult nagu uueks teoseks, kunstiks – see ristivaip hakkas tööle altarina. Pärast seda tekkis mul mõte, et ma teen veel variante ja niimoodi arenesid erinevad maastikud nendel vaipadel.
Piiskopikilbil on põimeks kasutatud ainult ühte kuldlõnga, aga näituse vaipadel tõin sisse erinevaid kullatoone. Need on nagu põllud või Eesti maastik. Niimoodi nad sündisid ja siis julgesin kuraator Erkki Juhandile pakkuda, et soovin näitust teha. Mul oli temaga olnud Jaani kirikus näitus „AjaMustrid“, kus eksponeerisin vaipu oma loomingu eri aegadest. See näitus oli väga ilus ning tõi mulle aasta tekstiilikunstniku preemia 2022. Uut näitust tahtsin teha just Viimsi kirkus, sest pärast seda kui mõned aastad tagasi ühel avamisel käisin, hakkasin ise ka unistama siin näituse tegemisest.
See on siis ka unistuse täitumine?
Ma olen väga õnnelik, et see näitus on siin just advendi ja jõulude ajal. Lisaks ristivaipadele tõin siia ka mõned varasemad endale olulised tööd, et natukene lisada teist mõõdet. Siin on mereteemat, igavikusinist – see ongi minu loomingus läbiv. Ja natuke päikest või siis ka jumalikku valgust, päikese virvendust lumel ja viljapõldude kulda. Sinine on meri või tähistaevas, kuidas võtta. Ikka seesama lõpmatuse teema, mis minu paljudes teostes on.
Meri on teile lähedane juba lapsepõlvest, sest kasvasite Rutjal.
Talu ise asub küll jõe ääres ja metsade vahel, aga meri ei ole kaugel, see on mu inspiratsiooniallikas olnud kogu loomingule. Ma käin rannas päikseloojangut ja jaanipäeval ka päiksetõusu vaatamas. Meri annab alati uue emotsiooni, ta muutub kogu aeg, ei ole kunagi sama.
Teil on pikk ja rikas loometee selja taga, mida sealt esile tooksite?
Väga mitmekülgne on see tee olnud, tõepoolest. Mu ampluaa on tegelikult lai, valdan erinevaid tekstiilitehnikaid, samas ka firma pidamist. Aastast1992 alustasin ettevõtlusega. Samal ajal olin ma kombinaadis Ars kudumise ateljee kunstiline juht. Sestsaadik kui 1996 ARS lõpetas tegevuse, olen seal oma ateljeed pidanud. Nüüd viimased viisteist aastat töötan seal üksinda viiel teljel erinevate töödega. Aga enne seda olid teostajad ja päris suur ampluaa: sisekujundused, vaibad, kangad, kardinad, linikud, ka rõivakangad, isegi moekollektsioonid.
Nii et ma julgesin ka liturgiliste tekstiilide tellimuse vastu võtta ilma eriliselt muretsemata, sest olen sellega varem kokku puutunud, nimelt Soome kirikutele tööd teinud. Aga olen rõõmus, et Eesti kirikud on mind ka nüüd avastanud. Praegu ma töötan Haljala ja Pühajõe kirikuga.
Kui võrdleme nüüd näiteks Eestit ja Skandinaaviat, siis Eestis on klassikaliselt vanad kirikud. Meil moodsad kirikud alles tulevad. Viimsi on väga hea näide. Paigutasime siia altarile ühe minu vaiba, ja tundub, et see sobib siia imeliselt. Väga sooviks, et kogudus selle altarivaiba siia ostab. Näituse avamisel me koos Erkki Juhandiga kinkisime kirikule kantsli vaiba.
Eesti kirikutes on kasutatud tekstiilikunsti, väga kauneid altaritekstiile on teostanud Tiina Puhkan ja Ehalill Halliste. Minu esimene töö kirikusse oli 1996. aastal suur alatarivaip EMK Agape koguduse kirikusse Pärnus. Käisin seda möödunud kevadel vaatamas, täiesti vaimustav, kui hästi on see säilinud, nüüd juba 30 aastat seinal.
Mis teie arvates teie loomingut kõige paremini iseloomustab?
Võib olla üks, millest minu töid väga hästi ära tunneb, on justkui juhuslikult loodud ristimotiiv. See võib olla vaipades, sisustustekstiilidel ja näiteks ka sallides. Siin näitusel need valged ristidega kangad on samast sarjast, mida firma on tootnud kardinateks ja laudlinadeks. Vertikaalis näete lõimes katkevat joont, mis on nagu juhuslikult ette antud ja ristuvad koelõngad on komponeeritud, moodustades riste.
Kanga lõimelõng on nagu elutee, liikumine, kulgemine. Aga horisontaal, koelõng moodustab mustri. Ühtepidi näen vertikaalset liikumist, mis on kõrgemalt poolt ette antud, aga teiselt poolt horisontaalset, mida me ise loome, millist elumustrit me lõimedesse koome.
Sakraalsus ja risti motiiv on olnud mu loomingus tuntav, aga risti väe tunnetamine avanes nende näitusetöödega.
Kuidas suhtute taaskasutatavatesse materjalidesse ja taaskasutusse, mis praegu väga aktuaalne?
Ma olen ka kasutanud näiteks ajalehti, kirjapaberit, vaiba pinnale kudunud fotod ja luuletekstid. Siingi näitusel on luuletusega vaip, kasutasin põhjakoeks kohvipakke.
Aga ma rõhutan seda, et minu eesmärk on sõnum. Ja materjal on vahend. Et taaskasutus kui selline on minu vahend, mitte eesmärk. Et ma ikkagi loon oma sõnumit vaibas ja siis ma kasutan erinevaid materjale. Ka looduslikku – olen kudunud vaipadesse oksi, õisi, kibuvitsa jms.
Kuidas teile tundub, et kuidas Eesti tekstiilikunst praegu areneb ja liigub, mis seisus see on?
Ma julgen öelda, et eesti tekstiilikunst on väga heal tasemel. Ka rahvakunst. See, kuidas meie taluperenaised koovad põrandavaipu - need on imelised! Ma oleksin väga kurb, kui mingi järjekordse haridusreformiga kaoks ära need koolid, kus saab õppida kangakudumist. See on tähtis osa kultuurist, kui meil inimesed oskavad teha ilusat käsitööd.
Nüüd, kui ma üksi ateljees töötan, koon kõik ise. Vanemad tööd on valminud teostajatega, aga ma olen alati ise kõrval olnud. Minu tehnika on üsna lihtne, aga see annab mulle võimaluse teha absoluutselt kõike, mida soovin, mul ei ole vaja minna keerukamate tehnikate juurde.
Kas see on see, et kõik geniaalne on tegelikult lihtne?
Jaa, see on võib-olla disaini mõtte alus, et tegelikult kõige keerulisem on luua lihtsat asja.
Kui nüüd disainist ja kunstist kõrvuti räägime, siisma olen nagu disainer, ma loon tegelikult tooteid, mida on võimalik tiražeerida, aga teistpidi on mu tooted tehniliselt niivõrd nõudlikud, et neid ei ole võimalik tootmisse viia. Teostan neid sellepärast ise, et töö peab olema perfektne, kvantiteet pole oluline, ainult kvaliteet. Aga sealt järgmine samm edasi on juba kunst, kus ma loon unikaalse teose, milles peab olema sõnum. Kunstiks pean seda, millel on sügavam sisu, või tähendus, vähemalt minu enda jaoks.
Mis teil uut ja põnevat teoksil on?
Ma olen viimastel aastatel teinud palju tellimustöid näiteks Eesti saatkondadele, erinevaid lauakatteid ja linikuid. Ka Rüütelkonna hoonele on mul praegu linikud valmis saanud, seal kasutan ka kulda. Nii et selle lauakatte pealt pakutakse Eesti riigi kõrgetele külalistele süüa.
Kõige põnevam on aga see, mis mul Rutjal talus toimub. Ma olen maal sündinud, küll teenistujate perekonnas, aga usun, et maa, kogu see müttamine seal aias annab meile meie jõu. Mõnes mõttes vabastab ka kõik pinged, ja siis mõte jookseb. Armastan mõelda, et juured ja vägi on mullas. Minu aed on nagu suur vaip, mis kunagi ei saa valmis.
Mis seal Rutjal siis toimub?
Viimaste aastatega olen ehitanud laudamajast ateljee, aga nüüd ma juba julgen küll öelda, et mul on seal ikkagi muuseum. Seal on eksponeeritud mu enda talu vara, mida olen lakkadest ja kuuridest leidnud, pluss siis minu enda looming. Plaanid on suured, praegu käivad külas küll peamiselt sõbrad ja tuttavad, aga ma loodan, et peagi saan ka midagi ametlikult välja kuulutada.
