Lisaks aasta õpetaja tiitlile pälvisite tänavu ka Haabneeme koolis toimunud õpetajate päeva üritusel tunnustuse „Kooli täht“. Kui suur üllatus tunnustuste saamine teile oli?
Tõtt-öelda olin väga üllatunud. Töökate inimeste nimekiri selles kategoorias oli väga pikk. Ma ei armasta elada päikese käes ja päris kindlasti ei tee ma tööd tiitlite nimel. On tore tõdeda, et sain eelmisel aastal teha palju toredaid tegevusi, mis mulle päriselt rõõmu pakkusid, ja tunnustus oli tagajärg.
Kas õpetajaametis kuulete rohkem kiitust või laitust?
Hea sõna ja märkamine on alati olulised, sest eestlane pole rinnapiimaga kiitmisoskust kaasa saanud. Mulle läheb enim korda see, kui keegi vahetult üle ukseläve midagi toredat ütleb. See tähendab, et ta mõtles mu peale ja võttis minu jaoks aega. Ja aeg on miski, mida keegi kunagi tagasi ei saa. Ka kriitika on õpetajatöö lahutamatu osa, aga ma ei saaks kasutada sõna „laitus“. Elu treenib igasuguse infoga toime tulema ja seejuures on alati valik, kuidas mõelda. Minu töös domineerib hea sõna.
Teid on kirjeldatud nii: soovite koolielu paremaks muuta ja panustate kooli arengusse. Kas iga õpetaja saab koolielu paremaks muuta?
Ma usun, et see on seotud eelmisel aastal läbi viidud Arutleva Kooli projektiga, mis oli tõesti edukas. Valgusvihk ei lange siinkohal vaid mulle. See tunnustus kuulub ka kooli juhtkonnale, kes võimaldas projekti ellu viia, ning ligi 15 kolleegile, kes olid valmis sellesse oma aega panustama. Nad võtsid aega isikliku elu ja laste, trennide jms arvelt. Mõni saabus koolitusele otse teiselt koolituselt. Aga nad tulid!
Kobades esmalt küll pimeduses, olid nad valmis proovima midagi uut, leidma võimalusi, kuidas uusi meetodeid tunnis rakendada, ja see ühine pingutus kandis vilja. Pean tunnistama, et kartsin küll oma kolleegidele sellist kohustust panna, sest tean ju omast käest, kui tihedad on õpetajate päevad. Aga veel mõni päev tagasi soovis üks kolleeg mulle õnne ja ütles, et meil oli neil koolitustel ikka päris tore. Ja oli ka!
Arutleva Kooli kõrval sai populaarsemaks kindlasti ka etlus, sest inspiratsiooni pakkusid õpilased, kes julgesid esitada värvikaid, elulisi tekste.
Piirkondlikud ja vabariiklikud võidud või preemiad ei tule niisama. Lõputu lihvimine ja harjutamine ei ole igaühele ja kõik lapsed ei tulekski taolise kriitika ja intensiivse ettevalmistusega toime. Mitte kunagi polnud eesmärk võit – jah, ega nüüd kaotama ka mindud –, vaid olla oma võimete vääriline ning iseennast ja hetke nautida. Ma nii väga tahan oma õpilastele selgeks teha, et aastate pärast ehk ei mäletagi, mis võistlus, mitmes koht, aga jääd alati mäletama, mida tundsid. Tint diplomil võib ajas tuhmuda, aga ilusaid hetki ei saa mitte keegi ära võtta.
Iga õpetaja saab kahtlemata koolielu paremaks muuta. Teineteiseta ei saa me üldse hakkama, sest oleme väga tihedalt seotud. Meie õpetajad märkavad, oleme teineteise käepikendused, samas ei karda välja öelda, mida võiks teha paremini. Kui mina klassijuhatajana ei teaks, et mu noored vürtsitasid tundi omapärasel moel, siis kuidas ma teaksin sellele tähelepanu juhtida? Seega jah, alati saab. Kokkulepetest kinnipidamine ja ühise koolikultuuri hoidmine on kõigi kätes.
Miks te eelkirjeldatut teete? Kui veidi ülbelt küsida, siis võiksite oma tunnid ära anda ja sellega piirduda.
Ma vist ei talu mõtet, et lagi on saavutatud, enam pole kuhugi liikuda. Oleks olnud ka patt jätta kasutamata õpilaste potentsiaal, suisa kriminaalne. Pealegi nautisin igat hetke, mil sain lastega konkurssidel käia. Närvipingele vaatamata oli meil tegelikult väga lõbus ja neid hetki kannan südames igavesti.
Mis puudutab Arutlevat Kooli, siis arutlemisoskus, teineteise kuulamine, valeinfo ja demagoogia eristamine on tänapäeva metsikus infoväljas suisa hädavajalikud oskused. Kuidas peaksime eeldama, et lapsed oskavad seda teha, kui keegi ei õpeta? Maailm on kolinud telefoni, inimesed ei räägi omavahel nii nagu varem, infovahetus käib lühisõnumite teel. Mingil hetkel ehk tulebki õpetada inimesi taas omavahel suhtlema ja ma arvan, et projekt aitas sellele väga hästi kaasa. Sellest õppeaastast ongi meie kooli 6. klassides uus õppeaine – arutlev mina.
Olete eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Millega õpilased teie ainetes enim abi või toetust vajavad, mis tuleb aga kergelt kätte?
Ma arvan, et eesti keelt võetakse natuke iseenesestmõistetavalt. See võib olla ka põhjus, miks muukeelsed lapsed teavad kohati reegleid isegi paremini.
Nad õpivad seda nagu mis tahes võõrkeelt.
Silma hakkab jääma mõtteviis, et õppimine ei tohi olla pingutus. Uue õppimine on alati pingutus, kel suurem, kel väiksem. Pole ju mõtet lihtsalt ranitsale järgmist klassi näidata, koolikott peab koju minnes olema tarkusest raske. Õpetaja saab ära teha oma osa, aga ka õpilane peab poolele teele vastu tulema ja nii tulevad tulemused.
Tunnen üha enam, et ma ei hooma, millest lapsed päriselt aru saavad. Tekste loetakse pealiskaudselt ja eelistatakse selliseid, mille puhul ei pea liiga palju mõtlema. Kui peab mõtlema, on lihtsam käega lüüa. Tööjuhenditest on kujunenud omaette eksamiülesanded ja täislause võrdub juba kirjandiga.
Raske on öelda, mis lastele kergelt kätte tuleb, sest igaühel on omad tugevused. Mõni on julge arutleja, teisel parem sulg, kolmas märkab tekstis midagi, millest kaaslased mööda vaatavad. Ühtset mõõdupuud ei ole. Õpetajana tuleb need tugevused üles leida ja aidata lapsel endalgi neid märgata.
Millist nõu annaksite selles vallas lapsevanematele?
Lapse sõnavara mõjutab suuresti keskkond, milles ta viibib, kas ta loeb, kas temaga räägitakse. Keelt ei õpita vaid ainetunnis, sellest ei piisa. Loeb igapäevane keskkond. Olukorrale ei aita kaasa ka suhtlusvorm, mis on suuresti kolinud veebi, kus on kasutusel hoopis teistsugune keel. Sageli on need tähekombinatsioonid, mis, tõsi küll, on samuti keel. Aga inimesed ei räägi enam omavahel, hääbunud on ka jutustamise kultuur. Millal viimati rääkis vanaema või vanaisa lastele lugusid? Millal viimati vaatas laps talle ammuli sui otsa ja küsis: „Aga vanaema, mida tähendab…?“ Mulle näib, et praegune elu on nagu kiirrong, millelt jõuabki hõigata ehk „ok“.
Lapsevanemad on oma lastele eeskujuks. Veel mõned aastad tagasi kirjutas üks noormees kirjandis: „Minu isa on mulle õpetanud, kuidas kohelda naist.“ See lause jäi mulle meelde, sest näitab, kui oluline on vanema igapäevane eeskuju. Sama kehtib lugemise ja suhtlemise kohta. Lapsed üldiselt usuvad sellesse, mis ei jää vaid sõnadeks, vaid peegeldub tegudes. Kui vanemad võtavad raamatu kätte, küllap loevad lapsedki. Kui lapsed on kaasatud aruteludesse, siis ilmselt hakkavad nad tahtma ka ise rohkem kaasa rääkida.
Õpitud õigekirja vormis hoidmiseks ei peaks vanem leppima lapse saadetud vigase sõnumiga. Mis mõtet on koolis õigekirja õppida, kui igapäevaelus kirjutatakse ikka valesti? See kinnistub, sest noorte peamine suhtlus ongi ju kirjalik.
Kui te ei oleks õpetajaametis, siis kellena te töötaksite?
Õppeaasta lõpus mõtlen alati, et nüüd tahaks lihtsalt füüsilist tööd teha või mida iganes, mis ei tuleks koju kaasa ega räägiks vastu.
Kui tihti olete sellele mõelnud, et n-ö alternatiiv on ju ka olemas?
Olen üsna veendunud, et iga õpetaja mõtleb sellele. Pärast teist koroonakevadet olin täiesti veendunud, et ma ei jätka.
Haabneeme koolis tunnen end väärtustatuna, minu mõtted ja tähelepanekud on oodatud ja nendega arvestatakse. Ma ei tunne, et mind võetaks iseenesestmõistetavana, vaid olen päriselt oluline. Julgen öelda, kui miski käib üle jõu, ja mulle tullakse appi, minu hääl ei jää vaid hüüdja hääleks kõrbes. Kokkulepped peegelduvad tegudes ja kõik usuvad tegusid rohkem kui järjekordseid ilusaid sõnu. Haabneeme koolist lahkumiseks ei ole mul ühtegi põhjust. Küll aga ei väsi mind üllatamast meie hariduspoliitika, mis hakkab üle päeva kavandama, kuidas toetada sobivate plaastrite otsinguid arteriaalse verejooksu korral.
Haridussüsteemist sunnib inimesi suuresti lahkuma sissetuleku ja töökoormuse väärastunud suhe. Ja siis kulutab keegi 70 tuhat eurot, uurimaks, kas maakera on ümmargune.
Õpetajatööst loobun siis, kui haridussüsteemis lõplikult pettun või ma endale õpetajana enam ei meeldi.
Kuidas kirjeldaksite Haabneeme kooli inimesele, kes sellest koolist midagi ei tea?
Haabneeme kooli kuuluvad inimesed, kellest igaühel on õigus olla oma nägu. Oleme alati suunatud võimaluste ja lahenduste leidmisele ja takistused on vaid põnevad väljakutsed. Võiksin meie tugevatest külgedest tubli lehepinna ära katta, aga ma ei tahaks liigset reklaami teha, sest meil on lapsi päris palju.
Millised väljakutsed käesoleval õppeaastal teid ees ootavad?
Iga päev koolis on väljakutse – kuidas teha nii, et kõik need ligi sada õpilast, kellega päeva jooksul kohtud, läheksid tunnist ära uue teadmisega, aga näitaksid seda ka järgmises tunnis? Kuidas teha nii, et kõigil oleks hea õppida ja see annaks ka tulemusi? Näiliselt lihtsad küsimused, aga praktikas tahaks vahel Harry Potteri võlukeppi laenata.
Selle aasta väljakutseks on kindlasti meie kooli 6. klasside uus õppeaine – arutlev mina. Eelmisel aastal läbi viidud projekti olid kaasatud kõik 6. klasside õpetajad. Sel aastal on kohustuslikke arutlustunde nädalas üks.
Tegevusi ja väljakutseid leian endale kindlasti, sest nii nagu õnnelik olemine on otsus, tuleb ka töö endal huvitavaks teha. Selle üle küll nuriseda ei saa, sest õpilastega ongi põnev. Vahel küll natuke liiga põnev.
