Need on kaks erinevat asja. Liikluses peab laps suutma samal ajal juhtida sõidukit, märgata teisi liiklejaid, hinnata ohte ja teha kiiresti õigeid otsuseid.
25 km/h on maksimum, mitte eesmärk
Elektritõukeratta maksimaalne lubatud kiirus on 25 km/h, kuid see ei tähenda, et igal pool peaks nii kiiresti sõitma. Jagatud jalgratta- ja jalgteel, kõnniteel või jalakäijate läheduses peab kiirus olema märksa väiksem.
Lapsele tasub õpetada lihtsat põhimõtet: hea juht ei mõtle ainult sellele, kui kiiresti tohib sõita, vaid kui kiiresti on konkreetses olukorras ohutu sõita. Mida suurem kiirus, seda vähem jääb aega märgata võimalikke ohte, otsustada ja reageerida.
Alati kiiver pähe!
Alla 16-aastasele kergliikurijuhile on kiiver kohustuslik, kuid turvalisuse mõttes võiks kiiver olla peas olenemata vanusest. Kiiver ei hoia ära kõiki õnnetusi, kuid aitab vähendada raske pea- ja ajutrauma riski. Kodune põhimõte võiks olla lihtne: tõuksiga sõit algab kiivri pähe panemisest. Siinkohal tasub välja tuua, et ka täiskasvanute eeskuju on oluline!
Üks tõuks, üks sõitja
Kahekesi elektritõukerattal sõites muutub sõiduk raskemini juhitavaks – halvenevad tasakaal, pidurdamine ja manööverdamine. Lapsega tasub rääkida, et üks tõuks tähendab ühte sõitjat.
Kas laps tunneb reegleid või oskab neid ka kasutada?
Enne iseseisvat liiklusesse lubamist tasub lapsega koos harjutada. Kas ta vähendab ise kiirust? Kas märkab jalakäijaid? Kas oskab ohutult pidurdada? Kas saab ootamatus olukorras hakkama? Kas laps mõistab erinevaid situatsioone liikluses?
Teooriateadmistest üksi ei piisa. Liiklusküpsus kujuneb teadmiste, praktilise kogemuse ja vastutustunde koosmõjus.
Õnnetuste arv näitab, et risk on päris
2025. aastal juhtus alaealise kergliikurijuhi osalusel 96 liiklusõnnetust, milles sai vigastada 102 inimest. 2026. aastal on seni registreeritud 67 õnnetust, milles on saanud vigastada 71 inimest ja hukkunud üks inimene.
Suure osa moodustavad ühesõiduõnnetused. See tähendab, et õnnetuseks ei ole alati vaja teist liiklejat. Piisab liiga suurest kiirusest, tähelepanematusest, ootamatust takistusest või sõiduki üle kontrolli kaotamisest.
Samas ei näita ametlik statistika kogu pilti. Politsei andmetesse jõuab vaid väike osa juhtumitest. Paljud kannatanud pöörduvad otse tervishoiusüsteemi ning kõik õnnetused ei kajastu liiklusõnnetuste statistikas. Täpse pildi saamist raskendab ka see, et tervishoiusüsteemis puudub praegu ühtne märgistus kergliikuriga seotud vigastuste eristamiseks.
Kergliikuriga liiklemise reeglid on muutumas
Tulevase seadusemuudatuse järgi peab kergliikurijuht olema vähemalt 10-aastane ning 10–15-aastasel peab olema jalgratta juhtimisõigus sõltumata sellest, millisel teeosal ta sõidab. Erandid on õueala ja täiskasvanu vahetu järelevalve all sõitmine.
Õppida tasub enne sõitu
Enne tõukeratta ostmist või liiklusesse minekut tasub endale selgeks teha reeglid, riskid ja ohutu sõidu põhimõtted. Elektritõukerattaga liiklemist saab õppida näiteks Digiriigi Akadeemias ning transpordiameti liiklushariduse õpikeskkonnas. Kõige parem on õpitu lapsega koos läbi arutada ja päris liikluses harjutada.
Elektritõukeratas annab lapsele vabadust ja iseseisvust, kuid sellega kaasneb ka vastutus. Seetõttu võiks lapsevanem enne iseseisvat sõitu endalt küsida: kas mu laps lihtsalt oskab tõuksiga sõita või oskab ta sellega ka liikluses hakkama saada? Turvaline sõit algab teadmistest, harjutamisest, kiivrist ja oskusest valida õige kiirus.
