Eda Kommitz vaatab uuel näitusel elu tsirkusetelgi lae alt

19.11.2026 | 14:09

Viimsi kunstikoolis juba üle 30 aasta lapsi õpetav kunstnik Eda Kommitz tunnistab, et viimastel aastatel on elu hakanud talle tunduma tsirkusena – naljaka ja kummalisena korraga. Sellest räägib ka tema uus isikunäitus „Tsirkusprintsess“, mis on avatud Viimsi Artiumis kunstikooli galeriis.

Vihmasel sügispäeval peetud vestluses muigab Eda: „Sa kujutad ette, et saad vanaks ja siis on elu selline rahulik ja soliidne, kõik laabub ja oled lugupeetud ühiskonnategelane – ja siis selgub, et kõik on hoopis vastupidi. Elu on võtnud sellised tuurid üles, et tundsin vajadust neid tundeid kujutada.“

Mõte sai alguse ammusest mõttevahetusest kunstiinstituudis, kus üks õppejõud väitis eravestluses, et elu on teater. „Mina noore ja ideaalidest pungil õpilasena vastandusin talle, et ei, elu on selline püha, ilus ja tõsine asi,“ meenutab Eda. „Üldiselt arvan ma nii ka praegu, aga viimase nelja aasta jooksul on tõepoolest hakanud tunduma, et elu on hoopis tsirkus. Nii palju arusaamatuid asju juhtub elus ja maailmas.“

Kükitab telgi lae all

Näituse saatetekstis kirjeldab Eda, kuidas ta justkui kükitaks kuskil kõrgel tsirkusetelgi lae all. On hämar ning lõhnab loomade, püssirohu ja märja liiva järele. All teevad klounid nalja ning jõumees murrab rauda. Žonglöörid püüavad kurika kinni viimasel hetkel, lõvitaltsutaja piits käib pliks ja plaks ning imeilus daam kappab valgel hobusel ringi ja ringi. „Vaatan seda kõike ja mõtlen – kas elu on tsirkus või tõsine asi,“ kirjutab ta.

Galeriisse jõudis kolmteist tööd ja kõik need on avalikkuse ees esimest korda. Kes aga loodab näha suhkruvatti ja kirevaid kostüüme, sellele ütleb kunstnik ausalt ette, et tema tsirkus on teistsugune.

„Minu jaoks on tsirkus natuke sünge ja salapärane koht,“ selgitab Eda. „See on nagu klouni naeratus, mis ulatub kõrvuni, aga selle naeratuse taha sa ei näe.“

Eda tunnistab, et mitmel pildil on ta kujutanud ka iseennast – seekordse näituse otsustas ta teha n-ö iseendast, oma emotsioonidest ja tunnetest. „Muidugi mitte selles mõttes, et nüüd hirmsasti mina. Need tunded on üldinimlikud, küllap tunnevad sarnast ka teised,“ rõhutab ta. „Mind on alati huvitanud psühholoogia, inimene kui selline. Minu töödes on sümboleid ja jutustust, need on ka teatraalsed ja küllalt värvirohked."

Pilte Eesti galeriide seintele saada pole sugugi nii lihtne. Näitusepaigad panevad kava kokku aastaid ette ning igal pool on järjekorrad ja eelvalik. „Näiteks Jõhvis on mul aeg pandud aastaks 2030. Selleks ajaks võib kõik olla juba muutunud ja minu mõtted hoopis mujal,“ räägib Eda.

Tahtis saada maalijaks

Viimsisse jõudis Eda umbes 11-aastasena, 1970. aastate keskel, ning lõpetas siin kunstikooli esimese lennu. Maalijaks tahtis ta alati saada, kuid kunstiinstituuti esimese korraga sisse ei saanud. Vahepeal töötas ta dekoraatorina Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris, tänases Tallinna Linnateatris, ja pidas seal ka öövalvet. 1987. aastal astus Eda kunstiinstituudis stsenograafia erialale, kuhu võeti üle aasta vastu vaid kaks inimest, ja lõpetas selle 1993. aastal. Üks tema õppejõududest oli seal tuntud teatrikunstnik Aime Unt.

Stsenograaf ehk lavakujundaja loob etendusele ruumi, milles lugu laval elama hakkab – dekoratsioonid ja sageli ka kostüümid. Lavakujundaja pilku võib aimata ka Eda näituse saatetekstis, kus ta loob paari reaga valmis terve tsirkusetelgi koos hämaruse, lõhnade ja vaatepunktiga kõrgelt lae alt.

Kooli lõpp langes aga keerulisse aega. „Kujutage ette, et 1993. aastal oled sa noor teatrikunstnik, teatreid on Eestis kümmekond ja kõigil on omad peakunstnikud olemas. Kuhu sa siis lähed? Töö leidmine oli täielik šokk – sa kujutad ette, mida kõike saaks teha, aga sind ei ole kellelegi vaja,“ tõdeb Eda.

Õpetajaks hakata polnud tal üldse plaanis, kuid tööotsingutel jõudis ta oma vanasse kooli tagasi ja on seal tänaseni – juba üle kolmekümne aasta. Ehk siis on Eda Kommitz kooli n-ö raudvara, kelle panust ei saa kuidagi alahinnata: tema käe all on joonistama ja maalima õppinud terve hulk Viimsi lapsi ning mitmest neist on kasvanud professionaalsed kunstnikud.

Kolis koos kooliga majast majja

Selle aja jooksul on kunstikool mitu korda majast majja kolinud ja iga kord on tulnud teha valikuid, mida kaasa võtta. „Väga palju on kaduma läinud. Igasugused materjalid, mida minagi mäletan, aga mida enam ei ole. Kolimisega pead sa lihtsalt asju ära viskama,“ tõdeb Eda.

Alates 2022. aasta augustist tegutseb kunstikool Viimsi Artiumis, kus on ka oma galerii õpilaste, vilistlaste ja õpetajate näituste jaoks – just seal on üleval ka „Tsirkusprintsess“.

Praegu on kunstikooli hingekirjas üle kahesaja lapse. „Neid, kes kunsti niivõrd armastavad, et suudavad selle läbi käia, ega neid liiga palju ei ole. See on nagu spordis – pead rohkem pühenduma. Siis ei ole see tegevus enam lihtsalt meelelahutus, vaid süsteemne õpe,“ selgitab õpetaja.

Raputab šabloonid peast välja

Tänapäeva lapsed on Eda hinnangul mõnes asjas targemad, sest info on kiiresti kättesaadav, kuid kohati teostuses aeglasemad. Kunstikooli jõudes on paljudel peas kindlad kujutlused sellest, kuidas asjad välja peavad nägema: kuusk on just selline, maja selline ja päike paistab nurgast kollase poolkaarena. „See on nii-öelda stampmõtlemine, mis tuleb välja raputada. Taevas ei ole alati sinine ja muru roheline,“ naerab kunstiõpetaja.

Edasi ehitab ta õpilast üles samm-sammult: materjalide tundmaõppimine, ruumilisuse kujutamine paberil, koloriit, teostuse stiilid ja täpsus. Tähtis on kohe alguses loogika kätte saada, sest ilma selleta sahmib noor inimene tükk aega pimeduses. Aastatega on ta jõudnud järeldusele, et anne üksi ei otsusta. „Olen näinud päris andekaid lapsi, kellel motivatsioon ei ole kõrgel. Mulle tundub, et motivatsioon on kohati tähtsam. Praegu on mul üks kursus, kes ei taha isegi vaheaega nautida – nad tahavad võtta kõik, mis võtta annab.“

Kõigist kunstnikku ei saa, aga kunstikoolis veedetud aeg raisku küll ei lähe. Eda on näinud dokumentaali, mille järgi on joonistamine ajule üks kõige arendavamaid tegevusi, ja teraapiline on see ka kindlasti. „Veedad aega, saad iseendaga olla ja saad oskused ka,“ loetleb ta. Mõnest õpilasest kasvab aga ka päris kunstnik – nagu Edast endastki. Igal kevadel käib ta Eesti Kunstiakadeemias maalitudengite töid vaatamas ning viimasel kahel aastal on seal maalieriala lõpetanud kolm tema endist õpilast.

Kunstielu jälgib Eda Kommitz tähelepanelikult ja näeb seal praegu uusi märke. „Mingid jäljed on, et noor kunst hakkab muutuma jälle huvitavamaks, mingid jõujooned on hakanud teisenema,“ sõnab ta lootusrikkalt.

Paneks kunsti ja tööstuse kokku

Eda arvates võiksid ettevõtted kunstnikke ja disainereid, nii noori kui ka kogenumaid, palju rohkem kaasata, et teha paremaid ja teistest eristuvaid tooteid. „Kasvatatakse üles noored kunstnikud, aga pärast neid ei kasutata. Kõige keerulisem aeg ongi see, kui sa lõpetad kooli – kui sa jääd järgmise kümne aasta jooksul ellu, siis sa jäädki ellu,“ mõtiskleb ta.

Esimese sammu võiksid astuda ka Viimsi ettevõtted ja kohalikud näitusepaigad ise: kodukoha kunstnike poole pöörduda, mõnelt näituselt läbi astuda või Artiumi sündmustega koostööd teha.

Ootab Viimsi inimesi galeriisse

Viimsi Artium on toonud muusika ja kunsti ühe katuse alla ning kontserdirahvast majas liigub. Kunstiosakonda ja kunstikooli galeriisse oodatakse aga rohkem külastajaid. „Galeriis on alati, mida vaadata – meil on õpilaste tööde ülevaatenäitusi, professionaalsete kunstnike näitusi, just lõppeb noorte keraamikute näitus,“ räägib Eda. Vaatamist pakub ka Artiumi kõrval asuv Tünnigalerii, mis on ehitatud vanasse nõukogudeaegsesse naftamahutisse. „Väga uhke. Kui te ei ole käinud, siis külastage!“ soovitab ta.

Tahab kuulda, mida vaatajad arvavad

„Tsirkusprintsess“ ei ole kunstniku sõnul näitus, kust saab läbi jalutada ja kerge südamega edasi minna. „See on tõsine näitus, mitte lilled ja linnukesed. Seal on sügavad emotsioonid taga,“ rõhutab ta. Tegelikult huvitab teda, kuidas vaatajad töid mõistavad.

„Ma olen ise oma töödes nii sees, mul on oma arvamus ja siis ma olen pannud tähele, et teised näevad töödes hoopis midagi muud,“ naerab ta. „Mul on hästi hea kriitikataluvus tegelikult, ma ootan hea meelega, et mulle midagi öeldaks, kuigi neid ütlejaid eriti palju pole.“

Tuleb aeg, mil ta paneb kunstikooli ukse ja Viimsi peatüki enda järel kinni ning veedab pensionipõlve maal – nii ta vahel ette kujutab. Aga ega elu ette tea – nagu tsirkuseski ei tea iial, mida mustkunstnik kaabust välja võlub.

Näitus „Tsirkusprintsess“ on Viimsi Artiumis kunstikooli galeriis avatud 1.–29. novembrini. 25. novembril kell 18 toimub kohtumine kunstnikuga.


 

MARTA VASARIK

Viimsi Teataja kaasautor

open graph imagesearch block image