Prangli Laurentsiuse koguduse hooldajaõpetaja Margus Kirja kirjeldas 24. augustil 1941. aastal toimunud sündmust nii: „Igaühes meis peab olema piir, millest üle astuda ei saa. Nii otsustas aurulaeva kapten Boris Nelke juhtida laeva madalikule, mis päästis enamuses laevas olevate meeste eludest. Et südametunnistus ja madalik oleks meis kõigis, mis kurja kinni peab ja headusel kasvada laseb.“
Ta lisas, et Eestiranna huku lugu räägib teekonnast, mis katkes. Ent laeva lugu ei lõppe kapteni sillal, kes laeva madalikule ajas. Merest pääsemine nõuab alati randa. Prangli saare kogukonna abivalmidus sel päeval, avada oma kodud ja aidata hädasolijaid, randa jõudnud külmunud mehi, neid toites ja majutades, oli suurim tähelepanu saarerahva poolt. Tähelepanu on üks helduse vorme. „Suur ja ülistav ajalugu ei märka väikeste suuri tegusid. Väikesed teod päästavad kurjuse eest,“ sõnas Kirja.
Seda päeva, kuidas inimesed pääsesid kindlast surmas, on jäädvustatud Prangli kiriku aknal kunstnik Urmo Rausi loodud klaasist vitraažide läbi.
Sündmust korraldas Viimsi vald koostöös Prangli rahvamaja, Rannarahva muuseumi ja EELK Prangli Laurentsiuse kogudusega.
