Pranglil – Eesti põhjapoolseimal aastaringse püsiasustusega saarel – on raamatukogu olnud kogukonna loomulik osa terve sajandi. Juba 1920. aastatel pidas riik oluliseks, et saarel oleks oma rahvaraamatukogu, ning koolivalitsus nõudis Prangli vallalt koguni kohtu kaudu raamatukogu asutamist. Nii avas Prangli raamatukogu oma uksed 1926. aastal koolimajas.
Kümme aastat pärast raamatukogu avamist, 1936. aastal, oli lugejaid 25. Enne rahvamajja kolimist 1954. aastal jõudis raamatukogu tegutseda ka Madikse talus, kus raamatukoguhoidjaks oli Meeta Sooserv.
Tänapäeval tegutseb Prangli harukogu Kelnase külas rahvamaja teisel korrusel. Raamatukogul on 72 aktiivset kasutajat. Möödunud aastal laenutati sealt ligi 7000 teavikut. Kõnekas on seegi, et üle 40 protsendi laenutustest moodustavad ajakirjad ja ajalehed – märk sellest, kui oluline on saare elanikele võimalus olla kursis nii maailma kui ka koduvalla tegemistega. Raamatukogu pole siin pelgalt koht, kust raamatuid laenutada. See on kohtumispaik, infokeskus, mäluhoidja ja sageli ka esimene koht, kuhu tullakse uudiseid vahetama.
Veelgi erilisemaks teeb Prangli raamatukogu inimene, kes on seda paika kujundanud aastakümneid. Raamatukoguhoidja Astra Piirisaar on siin töötanud alates 1983. aastast ning olnud tunnistajaks nii nõukogude ajale, Eesti taasiseseisvumisele kui ka digiajastu saabumisele.
Viimsi valla saarte aasta puhul vaatame tagasi ligi poole sajandi pikkusele tööteele ning uurime, milline on olnud ühe väikesaare raamatukogu elu, kuidas on muutunud lugemisharjumused ning miks on raamatukogu Pranglil palju enamat kui lihtsalt riiulitäis raamatuid.
Kuidas sai sinust Prangli raamatukoguhoidja?
Tulin 1979. aasta augustis saarele elama, kuid väikesaarel oli töökohtade valik piiratud. Alustasin Prangli kalatsehhis, ent juhtus nii, et mandrile läksid nii raamatukogu, kaupluse kui ka postkontori juhatajad ja vabanes kolm töökohta.
Kuna olin Tallinna Kooperatiivkooli raamatukogus juba mõnda aega töötanud, mõtlesin, et töö on tuttav, ja valisin selle. Oma valikuga olen tänaseni väga rahul.
Kas sa mäletad oma esimest tööpäeva 1983. aastal?
Minu esimene tööpäev oli 3. juulil 1983. Raamatukogu asus küll rahvamajas, aga mitte praeguses asukohas, vaid kõrvalkorteris. Töö raamatukogus algas inventuuriga, sest samal aastal kolisin raamatukogu praegusesse asukohta.
Milline oli Prangli raamatukogu, kui sa tööd alustasid, ja kuidas see on aastate jooksul muutunud? Kas mõni muutus on olnud eriti keeruline või hoopis rõõmustav?
Ruum ja asukoht ei ole muutunud. Seinatapeet on samast ajast, kui raamatukogu nendesse ruumidesse kolis, ja ka järsk trepp on sama. Aknad ja elektrijuhtmestik on vahetatud, ahi remonditud ning tagumine panipaik teadmiskirjanduse ruumiks ümber ehitatud. 2017. aastal saime Wi-Fi. Tänu sellele, et raamatufond on sisestatud arvutisse, on tööprotsess praegu tunduvalt lihtsam.
Kogus on 7500 raamatut. 1980. aastatel oli fond palju väiksem. Kuulusime toona Keilas asuva Harju maakonnaraamatukogu alla. Toona ja praegu erineb peamiselt see, et nüüd tellin raamatuid ise. 1980. aastatel sain küll valiku ise teha, kuid tellimuse esitas Keilas asuv keskraamatukogu.
Millised olid lugejad 1980. aastatel ja millised on nad täna?
Vanasti ei loetud raamatukogus nii palju ajakirju ja ajalehti, sest neid telliti koju. Praegu laenutatakse palju uut perioodikat. Praegune lugeja on teadlikum, teeb juba ise nutitelefonis eeltöö ära ja tuleb soovide nimekirjaga. Prangli lugejad on valdavalt vanemaealised ning armastavad lugeda paberkandjal raamatuid, ajakirju ja ajalehti.
Arvutit kasutatakse vähem. Varem oli kaks arvutitöökohta, kuid nüüd piisab ühest. Inimestel on kodus nutitelefonid ja arvutid. Ka printimist on vähem, sest laevapileteid ei ole enam vaja paberil esitada.
Kas mõni lugeja on käinud sinu juures kogu selle aja?
Jah, kaks lugejat on üle 90-aastased ja nad on kogu elu raamatukogu lugejad olnud. Üldiselt on nii, et kes on lugema hakanud, see ka jääb. Üle 80-aastaseid on mitu – kõik nad on tublid lugejad ja raamatukogu külastajad. Tunnen nii saare lugejaid kui ka suvitajaid. Siin ei ole päeva, mil raamatukogus kedagi ei käiks.
Vanemad inimesed on öelnud, et käiksid tihedamini, kui seda järsku treppi poleks. Seda probleemi aitab pisut leevendada koduteeninduse võimalus, mida pakume.
Milliseid raamatuid Pranglil kõige rohkem armastatakse? Kas laenutatakse pigem uusi või vanu raamatuid?
Mehed loevad kalandus-, merendus- ja ajalooraamatuid. Naised eelistavad eesti kirjandust, Varraku ajaviiteromaane ja krimiromaane. Saare rahvas on kogu Camilla Läckbergi krimiromaanide sarja läbi lugenud. Nüüd loevad seda suvitajad.
Tahetakse nii uut kui ka vana. Näiteks meeldis rahvale väga romaanisari „Äikese varjud“, mida Ira Lember ja Erika Esop alustasid Artur Erichi pseudonüümi all. Ka Lembit Uustulndi kaheksaosalisel romaanisarjal „Avameri“ oli palju lugejaid, nii meeste kui ka naiste seas. Klassikat loetakse taas: näiteks Hemingwayd ja Remarque’i. Samuti loetakse Richard Bradfordi uut teost „Durrellid. Ühe perekonna lugu“.
Suvitajad tulevad kogu perega ja nimekirjaga. Nad saavad siin lugeda raamatuid, millele linnas on pikk järjekord. Korraga laenutatakse keskmiselt 7–9 raamatut. Hea on see, et raamatukogu välisukse juures on tagastuskast, kuhu saab raamatud jätta, kui raamatukogu on kinni.
Lapsed armastavad Keränenit ja Tomuskit ning ka LasseMaia detektiivibüroo lood on väga populaarsed.
Küsin lugejatelt ka tagasisidet selle kohta, kuidas raamat neile meeldis. Nii oskan edaspidi soovitusi anda. Kõike ei jõua ju ise läbi lugeda.
Kas saarel mõjutab lugemisharjumust ka aastaaeg?
Sügisest kevadeni loevad meil saare elanikud, suvel lisanduvad suvitajad. Aastaaeg mõjutab küll: suvel on lugejaid ja saarel lapsi rohkem.
Külastajatele meeldivad raamatute väljapanekud ja seal olevaid raamatuid ka laenutatakse. Iga kuu teen teadmiskirjanduse näituse. Praegu on meil saarte aasta väljapanek.
Milliseid väljakutseid raamatukogule seab elu saarel? Kas ilm ja laevaühendus onmõnikord mõjutanud ka raamatukogu tööd?
Ikka võib raamatukogutöö sõltuda ilmast. Kui laev ei tule, ei tule ka posti ning tulemata jäävad nii perioodika kui ka raamatupakid. Aga saare inimene on rahulik ja saab aru, milline on saareelu.
Varem, kui meil oli väike postipaat, mõjutas ilm raamatukogu rohkem. Siis juhtus ikka vahel, et läksid hommikul linna, ilm muutus tormiseks ja õhtul tagasi ei saanud. Omal ajal sai isegi taksoga üle jää tuldud, lausa koduõuele välja. Jää oli nii tugev.
Mida sellist on raamatukogutöö juures, mida inimesed ei oskaks arvata?
Inimesed arvavad, et raamatukogutöö on ainult laenutamine. Raamatud tuleb aga ka välja valida ja tellida, arvele võtta ning nende kirjed e-kataloogis vormistada. Inimesed ei mõtle sellele, mida on vaja teha, et raamatud oleksid süsteemi järgi riiulisse paigutatud ja e-kataloogist leitavad.
Paljud helistavad ka mandrilt. Siis teeme vajadusel raamatukogudevahelist laenutust ja saadame raamatu Viimsi raamatukokku. Üks noormees helistas eelmisel aastal ja ütles, et tema soovitud raamatut, Alessandro Baricco „Veretult“, saab laenutada veel ainult Tartus ja Pranglil, sest mujal oli see välja laenutatud. Seejärel sõitis ta saarele, laenutas raamatu meilt ja tagastas selle Viimsisse.
Mida tähendab raamatukogu Prangli kogukonnale?
Raamatukogu ongi suhtlemiskoht – inimesed tahavad suhelda, siia ei tulda ainult raamatuid laenutama või arvutit kasutama. Vanemaealistele on raamatukogu väga oluline koht, kuhu tulla ja kus suhelda. Samuti saab raamatukogus printida. Lapsed käivad koomikseid lugemas, lauamänge mängimas, joonistamas ja värvimas. Kooliga on meil hea koostöö. Üheskoos tähistame märtsis emakeelepäeva, korraldan viktoriine ja tutvustan uusi raamatuid. Õpetajad on agarad lugejad.
Kuidas sa näed raamatukogu tulevikku väikesaarel? Mis peaks kindlasti säilima ka järgmiste aastakümnete jooksul?
Raamatukogu väikesaarel on vajalik – nii kaua, kui saarel on inimesi, on vaja ka raamatukogu. Kindlasti on olulised paberkandjal raamatud ja perioodika.
Milline päev on tööelust kõige eredamalt meeles?
Mul käis külas Harju-Madise kirikukoor, kes tegi raamatukogus eksprompt väikese etteaste. 2010. aastal käis külas president Toomas Hendrik Ilves koos abikaasaga.
Milliseid raamatuid on läbi aastate kõige rohkem loetud?
Ilmselt Tammsaare „Tõde ja õigus“ ning Lutsu „Kevade“.
Kõige ootamatum küsimus, mida lugeja on küsinud?
„Kas võin ahju taga olla ja jalad vastu ahju sooja panna?“ Palun väga, ega ma keela.
Milline on su lemmikpaik lugemiseks Pranglil?
Soe tuba oma kodus.
Milline paik Pranglil on sinu jaoks kõige erilisem?
Ikka kodu ja raamatukogu.
Mis teeb sind pärast kõiki neid aastaid endiselt rõõmsaks, kui hommikul raamatukogu ukse avad?
Raamatukogu lõhn ja külastajad. Mulle meeldib see töö: mulle meeldib lugeda, inimestega suhelda ja raamatusoovitusi anda. On tore, kui inimesed loevad, eriti kui saab mõnele lapsele lugemise meeldivaks teha. Lugemine on hea mälule ja mõtlemisele ning maandab stressi. Kui tunned, et oled rahutu, võtad raamatu kätte ja loed – see aitab.
Mis raamat iseloomustaks Pranglit?
Helju Petsi „Õnneõiteta sirelid“, mis räägib inimese elama asumisest väikesaarele ja kohanemisest sealse eluoluga.
Soovitused
- Ira Lemberi „Päevalilled“ ja „Katariina portree“. Need on ajaloolised romaanid, kuid haakuvad väga hästi ka tänapäevaga. Kirjanik on teinud väga põhjaliku eeltöö ning raamatud on tõesti hästi kirjutatud.
- Paullina Simonsi „Vaskratsaniku“ sari, eriti „Tatjana ja Aleksander“. Kokku on sarjas neli osa. See on raamat, millele mõtlesin veel tükk aega.
