Alates 1997. aastast oli ta 15 aastat järjest rahvusnaiskonna kapten, lüües 75-s ametlikus mängus 40 väravat. Klubijalgpallis esindas ta Pärnu JK-d, kes domineeris 2000. aastate alguses ning tuli 13 korral Eesti meistriks. Koos Sirje Kapperiga olid nad Eesti rahvusnaiskonna peatreenerid aastatel 2022–2024 ning 2022. aastal võideti koos ka Balti turniir.
Teistkordselt asus Anastassia Morkovkina Viimsi MRJK/Viimsi JK naiskonna peatreeneriks 2025. aasta alguses. Eesti naiste meistriliigas on hetkeseisuga peetud kaks mängu ning Viimsi JK on võitnud mõlemad, paiknedes tabelis esikohal.
Kohtume Anastassiaga klubi ruumides, kust avaneb imekena vaade Viimsi jalgpallistaadionile.
Mida aasta treeneri tiitel Sinu jaoks tähendab ja kas see oli ka üllatus?
Kui sellest kuulsin, tuli naeratus näole, et midagi on väga hästi tehtud. Peatreeneri põhiroll on näha tervikpilti, võtta maksimum kõigist inimestest, kes on asjaga seotud ja koostada suurem plaan. Mu ümber on suurepärased inimesed, kes panustavad iga päev klubi ja naiskonna arengusse. Mulle avalik tähelepanu üldiselt ei meeldi, aga see tunnustus tegi väga head meelt, et oleme õigel teel. Tiitel kuulub muidugi kogu naiskonnale, kogu klubile. Tiitli üleandmise hetkel olin ma ise palavikus ja naiskonna kapten käis seda vastu võtmas. Martin Reim on suutnud luua suurepärase keskkonna, kus treenida ja areneda.
Sa oled Viimsis teist korda tagasi, kuidas see juhtus?
Esimesel Viimsi-perioodil treenisin 2011 poisse ja 2009–2011 tüdrukuid, tegelesin nendega kaks aastat. Siis tuli kõne koondisest, hiljem sain teada, et ka Martin Reimilt küsiti minu kohta. Ta teadis, et ta võib kaotada treeneri, aga ta on nii hooliv, et soovis mulle vaid tuult tiibadesse. Mind ära saates ütles ta aga tähenduslikud sõnad: ootan sind kolme aasta pärast tagasi! Ta isegi ei kustutanud minu e-posti aadressi.
Kui koondise periood sai läbi, kutsus ta mind siiasamasse Karulaugu Pesto kohvikusse, ajasime juttu, vaatasime, kuidas tüdrukud treenivad. Tüdrukud olid valmis tegema järgmise sammu arengus ning tema näeks mind naiskonna peatreenerina. Mulle tutvustati tiimi liikmeid ja ma sain aru, et kui kõik töötavad ühe eesmärgi nimel, asjad õnnestuvadki ja saame naiskonnaga seada uusi eesmärke.
Andekaid on väga lihtne õpetada ja neil tuleb kohe välja, aga edukaks saavad need, kellega tööd teha ja keda samm-sammult õpetada. Nad on õnnelikumad oma edusammude üle ja rohkem ka motiveeritud.
Kui vanalt võiks ja peaks jalgpalliga alustama?
Mina soovitan alati lastel proovida erinevaid spordialasid, sest seda kiiremini nad otsustavad, mis neile kõige rohkem meeldib. See võib juhtuda aasta, kahe, kolme pärast. Enamus tippsportlasi on käinud mitmes trennis – ujumas, kergejõustikus, tantsimas jne. Läbi erinevate huvialade sotsialiseerutakse kiiremini, omandatakse erinevaid teadmisi ning lõpuks valitakse ikkagi see ala, mis meeldib ja huvitab kõige rohkem. Mina käisin kergejõustikus ja siiamaani kasutan neid teadmisi, mida sealt ammutasin. Jalgpallis peab ju võhma olema, et joosta. Golf õpetab näiteks kannatlikkust, puhtust ja viisakust. Las lapsed proovivad ja toetagem lapsi nende valikutes!
Milline treener Sina enda meelest oled ja millal Sa soovisid treeneriks saada?
Läbi laste ja naiste treeningute klubis ja koondises olen jõudnud kolme väga tähtsa omaduseni: treener peab olema hooliv, kannatlik ja südamlik.
Mul ei olnud üldse soovi treeneriks saada. Pärast karjääri lõppu tekkis Pärnus olukord, kus peatreener Jüri Saar otsustas lõpetada ja klubi juhtkond ning sponsorid pakkusid mulle treeneri kohta. Esimese hooga ehmusin ära, et vaja ju õppida, ja siis öeldi, et mine ja õpi (naerab) ja ma läksingi. Vahetevahel tunnen, et treeneri roll on raskem kui NASA analüütikul, sa pead olema korraga nii psühholoog, psühhiaater, taktik, analüütik jne.
UEFA A-kategooria ei tule lihtsalt, see nõuab teatud kriteeriumite täitmist ning pärast selle kadalipu läbimist, on mul veel rohkem kahju, et Eestis ei väärtustata treeneriks olemist, sest see ei ole amet. Enamus inimesi ei kujuta ette, kui palju teeb treener tegelikult igapäevaselt tööd, aga selleks, et ära elada, tuleb käia tihtilugu ka teisel tööl. Sellepärast on meil ka kogu aeg treenereid puudu, sest see pole amet.
Kuidas Sinuga on, käid ka teisel tööl?
Käin, töötan ettevõttes Heidelberg Materials laborant-tenikuna kaheksast viieni. Mulle meeldib betoon, betoon paneb hoone laulma, kaitseb külma eest, sel materjalil nii palju nüansse.
Tahtsin küsida, et mida Sa õppisid kunagiselt Eesti koondise peatreenerilt Keith Boanaselt?
Me suhtleme siiamaani. Kui ma läksin treeneriks õppima, siis just tema saatis mulle väga palju materjali, mida läbi töötada. Tema treeneriks oleku ajal Eesti koondises pidasin ma päevikut ja kirjutasin üles kõik, mida trennis tegime, kasutan ka täna neid märkmeid. Ta oskas inimesi motiveerida ja näidata ning tõestada neile, kui head nad on, kui see usk kippus kaduma.
Eestisse tulles ei teadnud ta meie jalgpallist midagi, aga tal ja abitreeneril oli väga hea kodutöö tehtud. Esimest korda meid nähes teadsid nad meie nimesid ning trenni tulles ütlesid lihtsalt, et Nastja, sina tee nüüd seda ja teist. See oli uskumatu. Nad teadsid meie kõigi iseloomu, tausta. Minule jäi meelde treeningutest see, et vahel seisis Keith lihtsalt eemal ja vaatas, sest tema motoks oli see, et kui sa räägid, siis sa ei näe.
Suurim šokk oli nende jaoks see, kui mõned koondisesse kutsutud naised ei saanud laagri või võistluste jaoks töölt ära. Inglismaal, kus on nende kodu, oli selline asi ilmvõimatu. Koondisekutse oli auasi ja vääris seal jalgpallikultuuris autahvlil olekut. Nad ei saanud sellest aru, et mis mõttes sa ei tule, millest sa räägid? Paljude tööandjate suhtumine naiste jalgpalli oli tollal samuti väga halb, et mis naiste jalgpall. Enamjaolt pidi võtma ka palgata puhkust. Tänapäeval on see muidugi juba natuke muutunud. Naiste jalgpallist räägitakse, naiste koondis saab mängimise eest ka raha. Mitte palju, aga saab vähemalt midagi kompenseeritud.
Kas Sul koondise algusaegadest meenub ka midagi õpetlikku, naljakat või lausa absurdset?
Ma mäletan üle Euroopa toimunud bussisõite. Sõitsime, magasime, sõime bussis. Praegu tehakse kõiki neid reise õnneks lennukiga.
2013. aastal mängisime Pärnu naiskonnaga UEFA Meistrite liigas hilisema võitja VfL Wolfsburgi
vastu, kellele kaotasime kahe mängu kokkuvõttes 0:27. Me saime mängida oma ala tippude vastu ja nendega suhelda. Nemad mängisid ainult jalgpalli, meie käisime tööl ka. See oleks sama, kui Viimsi naiskond mängiks praegu FC Barcelona naiskonna vastu. Aga me olime Eestis ikkagi teerajajad, sest kuskilt pidi ju alustama ja tulevastele põlvedele eeskuju näitama.
Sina olid nii klubis kui ka koondises väravamasin, mis oli Sinu edu saladus?
Minu isa oli professionaalne jalgpallur ja hiljem treener. Olin umbes kuuene, isa lõi pika palli, mina jooksin ja jooksin ning lõin tagasi. Pühapäeviti mängisime hoovis jalgpalli kohalike poistega, samal ajal käisin ise kergejõustikus. Minu isaga tegeles kunagi tema suurem vend ja samamoodi hakkas isa mind treenima ja tehnikat õpetama. Kiirust mul oli ja praegusel FAMA staadionil Narvas polnud tollal ka jalgpalliväraval ka võrku, nii et jooksma pidi palju.
Miks tulla naiste jalgpalli vaatama?
Seda on ilus vaadata. Viimsis käib ka naiste mängudel juba päris palju rahvast. Jalgpall on ju kunst, see pole lihtne ja seda ongi äge vaadata. Kunagi ütles mulle üks Pärnu naiskonna sponsoritest, et talle meeldib minu mäng kuna ma mängin nagu mees. See ei tähenda ilmtingimata sülitamist jms, aga ta pidas silmas pigem tehnilisi oskusi ja mõtlemist. Pärnu naiskonnas olid meil mitmed naised, kelle isad olid endised jalgpallurid ja treenerid.
NB! Järgmine kodumäng toimub 1. mail kell 17 Tallinna FC Flora vastu, ole kohal!
