Koos paljude külalistega saadi osa kapell Viimsi ja rahvatantsurühma Valla-alune etteastest ning nauditi Reet Linna, Boris Lehtlaane, Are Jaama ja Henn Rebase laulu- ning pillimängu. Rahvast tantsutas ansambel Sinu Naine. Õhtu jooksul jagus mitmesugust tegevust nii väikestele kui ka suurtele.
Tammneeme varasem asustus
Vanasti olid talurahva ja rannarahva jaoks olulised paigad kirik ja mõis. Kirikuõpetaja kandis hoolt inimeste hingede eest, tema korraldada olid ristimised, leerid, laulatused, matused ja muidugi jumalateenistused. Tema pidada olid kirikuraamatud, kuhu märgiti üles kõik olulised inimestega juhtunud sündmused.
Mõis valitses inimeste elukorralduse üle, andis inimestele kasutada talukohti, kogus makse ja kurnas neid teotööga. Kui arvas, et vaja, siis ka karistas.
Viimsi poolsaare idakalda külad, nende hulgas Tammneeme, kuulusid varasemal ajal Maardu mõisale. See andis nime ka inimestele – saksa keeles oli mõisa nimi Maart ja seepärast kutsuti sealseid randlasi maartlasteks.
1491. aastal läks Maardu mõis ühe omaniku käest teise kätte ja sellest sündmusest on jäänud kirjalik jälg. Mõisa müügikirjas nimetatakse teiste poolsaare idakalda külade ja talude seas kohta, millel oli rootsikeelne nimi dorp Iversback. Seal on öeldud, et Iversback asus Randverest põhja pool, kõrgemal mereäärsel maanukal. Kus see koht võiks tänapäeval olla? Käesoleva kirjutise autor kaldub oletama, et võib-olla on see küla põhjaosas, kus on praegugi kõrgem mereäärne maanukk ehk rannaastanguga väike poolsaareke.
Küla esimesed elanikud
Kohanimi Iversback võiks eesti keelde tõlgituna tähendada Ivari küngast või nõlva. Kui lasta kujutlusvõimel pisut lennata, siis võiksime ju arvata, et esimene nimeliselt teadaolev külaelanik oligi rootslane Ivar.
Veidi hilisemast ajast on meil juba rohkem teada. Aastatel 1497–1501 on Iversbackis elanud mees nimega Jacop. 1497. aastast on teada tema saunik Peter. 1507. aastal on Iversback kuulunud kellelegi Jurgen Nouwele. Tõenäoliselt võisid need kõik olla rootslased, nagu ka paljude teiste Viimsi poolsaare külade kunagised elanikud.
Edaspidi on seda kohanime kirjutatud eri aegadel erinevalt: Hirspacke, Hyrspacke, Hirspaicke, Hissbach, Hoiszbacker, Ideszbach, Irspacke, Iszbacker, Ispackar ja Ispaker.
Enne ja pärast Põhjasõda
Tasapisi hakkas varasem rootslaste asustus segunema sisemaalt tulnud eestlastega. Enam kui 300 aastat tagasi, veel enne Põhjasõda, moodustasid küla elanikkonna valdavalt juba eestlased. Seal elanud rootslased arvatavasti mitte ei lahkunud, vaid sulandusid ajapikku mujalt tulnud eestlaste hulka.
Nime Tammneeme, algselt Tammonimi, teadaolev esmakasutus oli 1682. aastal. Huvitavaid andmeid küla asustuse kohta võib leida 1693. aastal koostatud Maardu mõisa rannakülade kaardilt. Teiste elanike seas leiame taluperemehe, kelle nimi oli Tamnem Mick.
Kunagine nimekuju Iversback oli ajapikku teisenenud ja naabertalu peremeheks oli nüüd Ispackar Pello. Hiljem hakati seda talu peremehe järgi kutsuma nimega Pello, tänapäeval on majapidamise nimi Pällu. See koht asubki küla põhjaosas.
Küla põlised suguvõsad
Alates 300 aasta tagusest ajast on säilinud vanad kirikuraamatud ning nende põhjal on võimalik jälgida kunagiste külaelanike põlvnemist ja koostada põliste suguvõsade sugupuid kuni tänapäevani välja.
1834. aastal sai rannarahvas endale perekonnanimed. Me ei tea, kas rannarahvas sai endale nimesid ise valida või määras need mõisavalitsus. Oma roll võis olla kirikuõpetajal, sest tema teadis tõenäoliselt kohalike elanike omavahelist sugulust päris hästi.
Lähisugulastel soovitati võtta üks ja sama perekonnanimi.
Külaelanikud said endale perekonnanimed Hantsom, Kallas, Kesküll, Neem, Tammer, Teigar, Vaher, Tursk ja Haug. Ka naaberkülades pandi teiste nimede seas rannarahvale sobilikke kalade nimesid – Kilu, Räim või Räime ja Vimb.
Tuntud muusik Arved Haug oli Tammneeme küla põlise suguvõsa järeltulija ning elas lapsepõlves Suurekivi talus. Külas elasid ka balletitantsija, lavastaja ja koreograafi Ülo Vilimaa esivanemad ning sõjaajaloolase Mati Õuna esivanemad.
Ka tänapäeval elab külas kunagi perekonnanimed saanud inimeste järeltulijaid. Selline nimi on kindlasti Haug ja veel paarkümmend aastat tagasi oli selline nimi ka Kallas. Nimi Teigar oli samuti olemas veel paarkümmend aastat tagasi. Ka teiste põliste suguvõsade liikmeid elab meie külas päris palju. Perekonnanimed on nüüd küll teised, sest tütarde abiellumise tõttu on need muutunud.
Elu pärast Teist maailmasõda
1940. aastate teisel poolel algas kogu Eestis sundkollektiviseerimine. Rannakülades toimus see kaluriartellide moodustamise teel. Viimsi poolsaarel asutati neli kaluriartelli ning Tammneeme ja naaberküla Randvere kalurid ühinesid artelli nimega Randlane. 1950. aastal poolsaare kaluriartellid liideti ja moodustati S. M. Kirovi nimeline kalurikolhoos.
Selle osakonnana tegutsesid Tammneeme paadisadam ja kalavastuvõtupunkt kuni 1968. aastani. Siis viidi vanemad kalurid üle Leppneeme osakonda. Noored ei tahtnud leiba teenida kalameheametiga, vaid läksid Kirovi kolhoosi autojuhiks, puutöömeheks või elektrikuks. Mõni leidis kolhoosis endale mõne teise töö. Mõni läks hoopiski linna kooli, tööle ja elama.
Alates 1950. aastate teisest poolest valmisid stuudio Tallinnfilm nukufilmid mitmekümne aasta jooksul Tammneeme külas asunud võttepaviljonis.
1960. aastate lõpus hakati külla rajama mitmeid suvilakooperatiive ning peagi hakkasid mujalt sisse tulnud kolhoosnikud siia ehitama uusi elamuid.
Viimastel aastakümnetel on ehitustegevus veelgi hoogustunud ning siia on endale kodu rajanud paljud uued inimesed.
KOMMENTAAR
Tammneeme küla külavanem Raivo Kaare: Tammneeme küla rikkalik ajalugu seob meid kõiki
Mul oli suur rõõm ja au avada 21. juunil Tammneeme küla 535. juubeli pidulik päev ning tähistada meie küla esmamainimise aastapäeva.
Tammneeme külal on rikkalik ajalugu, mis seob meid kõiki – keda pikemalt, keda lühemalt. Küla jaoks on 535 aastat pikk aeg ning aastatega on küla palju näinud, kasvanud, kohanenud, hoidnud oma nägu ja muutunud ka aina omanäolisemaks.
Meie eellased on pärandanud meile Tammneeme küla, et siin elada, armastada ja luua peresid. Loodan, et see pärand elab meie peredes edasi nii meie kommete kui ka ühiste tegemiste kaudu.
Meie küla ilu ja vägi peitub inimestes – naabrites, sõprades, peredes. Siin on kohti, kus elavad vanad lood, mida jutustatakse noorematele. Siin on töökäsi, mis ehitavad ja parandavad. Siin on käed, mis ulatavad abi, kui seda tarvis on. Just ühtehoidmine ongi meie pärand, mida tuleb hoolega kaitsta ja edasi anda.
Pidupäeval tähistasime nii mälestusi kui ka tulevikku. Meenutasime ja tunnustasime neid ning nende panust, kes on tänaseks meie hulgast lahkunud – nemad on olnud meie teerajajad. Samas mõtleme ka tulevastele põlvedele. Kuidas saame hoida loodust, arendada eluolu ja pakkuda noortele võimalusi siin elada, minna ning tagasi tulla? Olgu meie eesmärk säilitada küla iseloom ning olla avatud uutele ideedele ja algatustele.
Suur tänu kõigile, kes aitasid selle päeva võimalikuks teha. Teie panus on meile oluline ja hindamatu. Tänan ka kõiki, kes on panustanud külaellu. Ilma teieta ei oleks Tammneeme see soe kogukond, nagu ta täna on.
Pidupäev oli meeldetuletus meie ühisest jõust ja armastusest koduküla vastu. Olgu Tammneeme edaspidigi elav, hooliv ja elamisväärne paik kõigile.
