Paljud ei oskaks esmapilgul pakkudagi, eriti kui aasa-verikireslasel tiivad koos, et tegemist võiks olla liblikaga, aga nii see on. Verikireslane kuulub suurliblikatest ööliblikate hulka olgugi, et ta ei lenda öösel vaid päeval päikesepaistelisel perioodil. Ka temal on lendamiseks kaunilt värviliste soomustega kaetud kaks paari tiibu, peast, rindmikust ja tagakehast koosnev keha, lülilised jalad, imilont, hästi arenenud tundlad ja palju muudki liblikatele omast. Siiski võib välja tuua, et ta ei ole kaunilt niidu kohal ringi heljuv iludus nagu paljud oma peas liblikaid ette kujutavad. Ta on pigem kohmakas lendaja ja eelistab liikuda võimalikult lühikest teed pidi õielt õiele.
Värvieelistused
Kui juba õite peale jutt läks, siis valmikud toituvad õienektarist ja kirjanduses tuuakse välja, et neil on eriline eelistus lillade ja siniste õite suhtes. Nii armastab ta limpsida õiemaiust äiataridel, peetrilehel, tähtpeadel, punel, ohakal, jumikal ja ussikeelel. Kirjanduses leiab viiteid ka sellele, et aasa-verikireslane võib tolmeldada näiteks käoraamatuid (orhideed, millel on pigem roosad õied).
Verikireslase vastsed (röövikud) on aga teistsuguse maitse-eelistusega kui valmikud. Suureks lemmikuks on neile erinevad ristikud ja nõiahambad, aga ka hiire- ja seaherned. Olgu öeldud, et nad söövad nende taimede rohelisi osi, mitte ei maiusta õiel nektariga.
Elutsükkel
Nagu liblikatele tüüpiline, koosneb ka aasa-verikireslase eluring kolmest etapist: muna, röövik ja valmik. Valmik lendab ringi vaid ühe suve juuni lõpust augustini. Juulis hakkavad emased munema. Kui mõni putukaliik poetab oma mune ükshaaval erinevatele taimedele laiali, siis aasa-verikireslane muneb munad kogumis kas röövikutele sobivale toidutaimele või nende lähedusse. See on nii seetõttu, et äsja munast koorunud vastsed ei suuda veel palju liikuda ja nii on toit kohe lähedalt võtta.
Röövikud on sinakasrohelised kuni kahvatukollased ja pikkade hõredate heledate karvadega. Üle rööviku kulgeb mitu rida musti täppe. Vastsena talvitutakse soodsates oludes ühe, ebasoodsates oludes kaks korda. Röövikuiga lõppeb aga nukkumisega. Nukk on heledat värvi ja kinnitub taimevarrele.
Elupaikadena eelistatakse päikesele avatud poollooduslikke kuivasid ja poolniiskeid niidukooslusi, mida suuremad ja liigirikkamad, seda parem.
Kirkad värvid
Aasa-verikireslane on Eestis tavaline liik, kel leidub siin ka sarnaseid lähisugulasi. Verikireslaste eristamiseks on vaja vaadelda tiivamustrit: punaste laikude arvu, paigutust ja suurust ning tiibade suurust. Aasa-verikireslase tagatiivad on puhkeasendis eestiibade all peidus, aga need on punased, vaid alumises servas jookseb peenike must ääris. Viite punast täppi kannavad oma eestiibadel Eesti verikireslaste liikidest vaid väike- ja aasa-verikireslane. Viimasel on aga natuke suuremad tiivad.
Punase ja musta kombinatsioon on looduses hoiatusvärvus. See paistab hästi silma. Eks eestikeelnegi nimi viitab kirevusele ja veripunasele värvile. Verikireslased sisaldavad kõigis oma eluetappides aineid, mis muutuvad ärasöömisel teistele organismidele mürgiseks ja nad hoiatavad oma värvidega linde, et kui te mu ära sööte, siis ei lähe teil väga hästi. Lisaks sellele, et ta organism sisaldab neid aineid, on ta ka halva maitsega ja linnud pigem väldivad tema ärasöömist pigem väldivad. Seega ei pea putukas end looduses väga varjama, inimest ta üldse ei pelga ja tema vaatlemine on päris lihtne.
Sinihape
Verikireslaste organismist leiab tsüanogeensed glükosiide linamariin ja lotaustraliin, mis lagunevad ärasöömisel muuhulgas toksiliseks vesiniktsüaniidhappeks ehk sinihappeks. Mürgistusnähud on kõrvetustunne, hingamisraskused, südametegevuse häired, kesknärvisüsteemi halvatus ja surm. Lihtsalt taustinfoks siinkohal, et suukaudselt manustades on inimesele surmav kogus sinihapet 50–90 mg. Võrdluseks võib siia tuua, et üks sääsk kaalub keskmiselt 2-2,5 mg.
Kui organismi sattunud sinihappe kogus on kehakaalu suhtes väike, suudavad inimesed ning ka teised imetajad selle mürgi ise kahjutuks teha, aga see eeldab eelnevat mitmekesist valkude tarbimist (piisav kogus väävlit sisaldavate aminohapete olemasolu organismis).
Lapsed karjas
Põnev leid, mis tuli välja verikireslaste kohta kirjandust lugedes, pärineb Itaalia põhjaosast. Nimelt selgus eakate inimestega läbiviidud intervjuudest, et Carnia piirkonnas (20. sajandi neljakümnendad kuni kuuekümnendad) sõid lapsed niitudel (nt karjas käies) verikireslasi maiusena. Selgus, et see oli traditsioon, mida kogukonna eakad liikmed õpetasid noortele. Siinkohal tuleb aga meeles pidada, et need putukad sisaldavad ohtlikke aineid, mis inimorganismis mürgiks muutuvad. Kuidas nad neid siis sõid?
Uuringus selgus, et lapsed tõmbasid putuka pooleks ja nii tuli nähtavale putuka seedetrakti paisunud eesosa, kuhu verikireslased magusat nektarit korjavad. Lapsed sõid ära vaid selle osa. See on nagu mesimagus tilgake, mida rohumaadel käies sai preemiaks võtta. Analüüsid näitasid, et peamiselt sisaldasid need putukaosad fruktoosi ja glükoosi, aga vahel ka näiteks sahharoosi ja maltoosi. Ilmselt on erinevate ainete sisaldus selles „magusas tilgakeses“ seotud parasjagu õitsvate lilledega. Keskmiselt võis üks laps ühel suvepäeval süüa ära 5-20 verikireslase nektarikogumi.
Uuringus viidi läbi ka katsed selgitamaks, kas see liblika organismi osa on mürkidest vaba. Selgus, et paisunud seedetrakti osa ei sisalda ohtlikke aineid, aga selle tarbimisel tuli ikka kaasa muid väikeseid liblika kehaosasid, mis neid ohtlikke aineid sisaldas. Võttes seda arvesse selgus uuringuga, et lapsele eluohtlikuks koguseks oleks süüa vähemalt 5000 „magusat tilgakest“ lühikese perioodi jooksul. Seega 5-20 nektarikogumit päevas ei ole ohtlik. 75 kg kaaluva isiku puhul oleks eluohtlikuks koguseks 20 000 „magusa tilgakese“ söömine lühikese perioodi jooksul.
Vaikne hääbumine
Kogu maailmas toimub liblikate aeglane hääbumine, sest elupaigad kaovad ja killustuvad. Võib ju mõelda, et põllumassiivid ja madalmurused muruplatsid on ka rohelised alad ja loodus on ju liikidel olemas, aga tegelikkus on natuke keerulisem.
Alustame näiteks sellest, et vastsed ja valmikud vajavad erinevat toitu. See tähendab, et niiduala peab olema piisavalt mitmekesine, et pakkuda süüa ja ka talvitumisvõimalusi mõlemale etapile. See tähendab ka seda, et niiduala hooldus peab olema selline, mis võimaldab seal kasvada erinevatel taimedel. Kui niidad liiga sageli või vara, siis liigirikkus kaob, kui liiga harva, siis võsastub.
Ei saa ka ära unustada seda, et erinevate liikide levimisvõime on väga erinev. Merikotkas saab lennata üle metsade ja asulate, aga liblikale võib kilomeetergi ületamatu olla. Lisaks kasutab inimene sageli erinevaid mürke ja väetisi, mis otseselt või kaudselt võivad seal elavaid liike mõjutama hakata ja ka levikutakistuseks saada.
On täheldatud, et verikireslased saavad elupaikadena kasutada ka päikesele avatud lageraielanke, kui seal kasvab sobivaid taimi ja neil on lähedal elupaik, millest sinna levida. Aga tegemist on siiski vaid ajutise elupaigaga, sest raielankidele kasvab uus mets peale ja verikireslastele sobiv elupaik kaob.
Avatud elupaikade olulisus
Selleks, et Viimsi vald oleks mitmekesise loodusega ja liigirikas, vajame metsade kõrvale ka püsivaid rohumaid. Lisaks putukatele leiavad seal mingil perioodil oma elust koha mitmed erinevad elusorganismid: kahepaiksed, roomajad, linnud ja imetajad, taimedest rääkimata.
Verikireslasi peetakse headeks niidualade indikaatorliikideks, sest nad pole pelglikud, on lühikese eluringiga, laialt levinud ja nad vajavad erineval eluperioodil erinevaid toidutaimi ehk mitmekesist taimestikku. Ole edaspidi Viimsi valla avatud kooslustel liikudes tähelepanelik ja vaata, kas kohtad verikireslasi ning millist putukate liigirikkust märkad. Võin öelda, et aasa-verikireslane on meie niidualadel olemas ja loodan, et suudame teda siin hoida ka tulevikus. Alustada võiks Äigrumäe niidualadelt ja liikuda sealt edasi teistele avatud aladele, kus erinevast liigist taimi õitsemas. Tasub meeles pidada, et erilisteks lemmikuteks on selle liigi valmikutele äiatarid, jumikad ja ohakad, nii et nendelt õitelt võib otsingutega alustada.
Kas teadsid, et
-
maailmas on teada rohkem kui 1000 liiki kireslasi, verikireslased on neist enim uuritud perekond;
-
verikireslased suudavad oma oganismis toota ja ohu korral eritada ka pürasiine, mis on eemaletõrjuva lõhnaga ained;
-
sinihapet on kasutatud nii hukkamistel kui ka keemiarelvades;
-
linaseemneid ei tohiks süüa toorelt (näiteks salatis), sest nad sisaldavad linamariini, mis meie organismis annab tulemuseks sinihappe. Samuti ei tohi süüa luuviljaliste (ploomid, kirsid, virsikud, aprikoosid) seemneid, sest need sisaldavad amügdaliini, mis meie organismis hüdrolüüsudes annab samuti üheks järelproduktiks sinihappe.
