Koolimaju on selles paigas olnud ühtejärgi kolm. Kaks esimest hoonet hävisid tulekahjus ja neist ei ole meil ka fotosid. 1892. aastal valminud koolimaja oli, nii nagu esimenegi, Viimsi mõisa poolt ehitatud. Parun Schottländer oli selle varustanud oma aja kohta eeskujuliku sisseseadega. Kahjuks said lapsed seda kasutada vaid kaks ja pool aastat. Siis läks kõik tuleroaks. Kolmanda koolimajaehitas Nehatu vald; see valmis 1895. aasta sügiseks ja oli eelmisest tagasihoidlikum. 1910. aastal sai kool juurdeehituse, mida paljud Rohuneeme teed pidi sõitjad on ka oma silmaga näinud.
1920. aastateks oli vana kool lootusetult kitsaks jäänud ja Viimsi vald ehitas uude paika uue koolimaja – toreda punase maja, kus nüüd tegutseb Rannarahva muuseum. Selles majas õpiti üle poole sajandi. 1981. aastal koliti uude Kirovi kolhoosi ehitatud koolimajja. See oli juba keskkool. 1993. aastal avas uksed Püünsi kool ja seejärel hakkas uusi koole tulema nagu seeni pärast vihma.
Tahaksin hoonete kõrval meenutada ka kolme vanemal ajal tegutsenud õpetajat, kes on kõik olnud Viimsi hariduselu alusepanijad. Nagu elus ikka, on selleski loos nii säravaid kui süngeid värve.
Koolmeister Mathias Volmer, koolipere isa
1895. aastal tuli kooliõpetajaks noor Mathias Volmer. Uue õpetaja ja Viimsi esimese koolmeistri Vakkeri tütre Martha vahel tärkasid peagi soojemad tunded. Martha isa oli öelnud, et ta oma tütart mingile karjapoisile küll ei anna. Lõpuks läks siiski nii, nagu noored soovisid.
„Karjapoiss“ osutus igati võimekaks koolmeistriks, kes kasvatas üles terve põlvkonna noori Viimsi inimesi. Algul õpetas ta üksi. 1910. aastal muudeti kolmeklassiline kool neljaklassiliseks ja võeti tööle abiõpetaja. Koolimajast oli selleks ajaks saanud nagu kogukonna süda. Seal korraldas Viimsi hariduse selts oma loenguõhtuid ja raamatulugemisi, seal peeti kalameeste koosolekuid, toimusid jumalateenistused ja väikese muusikakollektiivi lauluharjutused. Koolmeistri viie lapsega perel oli koolimajas väike korter, kus nõuküsijad ja abivajajad olid alati teretulnud.
Volmer suhtus oma kutsumusse suure pühendumusega. 1923. aastal koostatud juhendis kirjutas ta oma kalligraafilise käekirjaga kõrgetest nõudmistest klassijuhatajale, rõhutades individuaalset tööd õpilastega ja sidepidamist koduga: „Et klassijuhatajal võimalik oleks oma õpilaste kasvatustööd tagajärjerikkalt juhtida, peab ta oma õpilasi kõigekülgselt tundma, nende vaimuandeid, iseloomu, kalduvusi ja püüdeid tähele panema ja nende kodust ja väljaspool koolielu ning ümbritsevat olukorda, nii palju kui võimalik, teadma ning teisi õpetajaid sellega tutvustama. Tarviline on, et selleks otstarbeks klassijuhataja ka kodus oma õpilaste juures käiks, iseäranis nende juures, kes mitte oma vanemate juures ei ela.“
Vana kooli sulgemisega jõudis lõpule ka koolmeister Mathias Volmeri õpetajatöö. Ta oli koostanud ka koolikroonika, kuid see hävis Iru vallamaja põlengus.
Villem Uustalu ja Alfred Raudsepp, kaks ülesehitajat
1926. aasta sügisel õppis enamik lapsi juba uues koolimajas. Kooli hakkas juhatama Villem Uustalu. Aeg oli raske ja vaene ning suur hulk lapsi puudus koolist „kehvuse tõttu“ – polnud mantleid ega kingi.
Hädasid oli palju. Levisid nakkushaigused, uus maja ei pidanud sooja, puudus oli kvalifitseeritud õpetajatest. Koolinõuniku hinnangul oli Viimsi algkooli tase pidevalt „alla rahuldava“.
Oli ka head. Kooli ümbruse korrastamine edenes Uustalu juhtimisel ja lapsevanemate toel kenasti. Mitmed endised õpilased mäletasid õpetajat hea sõnaga. Mäletati, kui ilusasti koolijuhataja Uustalu hommikulaulu saateks viiulit mängis. Üks vanadaam mäletas, kuidas koolijuhataja tal osavalt suure pinnu varbast välja võttis. 1936. aastal tuli ehmatav pööre: Villem Uustalu kõrvaldati koolijuhataja kohalt vasakpoolsete vaadete pärast.
1936. aastal sai koolijuhatajaks Tallinna õpetajate seminari haridusega Alfred Raudsepp. Tema juhtimisel tuli kool mõne aastaga madalseisust välja. Raudsepal olid ohjad tugevalt käes. Koolimaja remonditi ja varustati keskküttega. Lisaraha saamiseks hakati ruume välja üürima – laste suvekoduks, mida koolijuhataja ise juhtis. Toimusid metsaistutuspäevad, rõhutati kodukaunistamise tähtsust, pandi alus koolimuuseumile, tegutses laulukoor ja keelpilliorkester, töötasid noorkotkaste ja kodutütarde rühmad. Viimsi noorkotkad olid isegi laulupeol korrapidajad.
Lapsed õppisid huviga soome keelt ja pidasid Soome koolilastega kirjavahetust. Õpilastelt hakati nõudma vahetusjalatseid, poistelt lühikese lõikega soengut. Õpilased olid aktiivsed. 1937. aasta kevadeks oli puudumiste arv vähenenud 500 võrra. Kõik kooli lõpueksamile läinud õpilased said eksamiga hakkama ja läksid linna koolidesse edasi õppima. Koolijuhataja võis kergendatult hingata.
Kuid pilved juba kogunesid ja 2. juunil 1940. aastal kooli kroonikaraamatusse tehtud sissekanne jäi Alfred Raudsepa jaoks viimaseks. Ta arreteeriti ja saadeti Sverdlovski oblastisse, kus ta 10. augustil 1943. aastal suri. Karistuse alla langes ka koolijuhataja perekond – tema naine ja lapsed saadeti asumisele.
Viimsi algkooli juhatajaks sai taas Villem Uustalu. Kroonikaraamatust võib veel tänagi lugeda tema kirjutist: „Harju Maavalitsuse 2. VIII 1940 kirja nr 855 järgi asusin uuesti Viimsi algkooli juhataja kohale, kust olin sunnitud lahkuma 1935. aastal endise kodanlise valitsuse võimukandja Joh. Laidoneri survel … esmajoones kõrvaldasin kooli kantseleist kodanlise korra jäänused – endiste võimumeeste pildid – ja seadsin asemele maailma töörahva juhtide Leenini ja Stalini pildid. Kantselei sisustamisel aitas mind õpetaja Ella Allasild.“ Villem Uustalu ei jäänud kauaks kooli juhtima. Ta edutati kõrgemale ametikohale.
Lapsed õppisid edasi. Ja on õige ja hea meelde tuletada neid, kes siinpaigas noore põlvkonna kasvatamisel tööd tegid ja oma panuse andsid.
